Eile seadsin sammud jälle ortodondi kabineti poole, et vahetada ära senine traatkaar oma breketitel. Näitasin arstile oma hambad ette ja sain kinnituse, et kõik kulgeb plaanipäraselt. Ta täheldas, et probleemsed hambad on tulnud veidi allapoole ning hakkavad paika nihkuma. Ka see, et mu kaks esihammast (mis enne olid sirged) veidi oma asendit muutnud on, pidi olema täiesti normaalne, sest surve ja teiste hammaste liikumise tõttu saab mõjutatud terve hambakaar.
Traadivahetuse protseduur ise oli väga kiire ja lihtne. Lihtsalt võeti vana traat välja ja pandi uus ning tugevam asemele. Kokku võttis visiit aega isegi vähem kui 10 minutit. Kasutasin ka võimalust ja küsisin mõned mind vaevanud küsimused ära. Esiteks sain loa eemaldada alumised tarkusehambad sügisel. Arst sai väga hästi aru, et minu puhul on operatsioonist paranemine pikk ja ebamugav protsess, aga suve tahaks ju ometi nautida. No ja loomulikult ei taha ma jätta jooksutreeningutesse pausi, sest Tallinna maratonini on jäänud ainult pisut rohkem kui neli kuud. Kuhu see aeg niimoodi kaob?
Paika panime ka alumisele kaarele breketite paigaldamise aja – see on täpselt kuue nädala pärast neljapäeval. Kuupäev on siis 26. juuni ehk üsna kohe pärast jaanipäeva. Rääkisime veel üle, et alakaarele tulevad tavalised breketid, mis sobivadki alakaarele paremini. Ma olen ortodondiga nõus selles osas, et alumised hambad on (vähemalt mul) üsna pisikesed, mistõttu mõjuks keraamilised breketid neil üsna robustselt. Ka üks tore blogilugeja on maininud, et tavalised metallbreketid on märksa madalamad ja on võrreldes kõrgete keraamilistega nagu õrn pärlirida.
Palusin ka anda hinnangu oma suuhügieenile ja sain positiivse vastukaja. Miks ma sellest hügieenist nii palju räägin? Aga sellepärast, et absoluutselt kõik artiklid, brošüürid, raamatud ja muud allikad, kus breketitest räägitakse, rõhutavad perfektse suuhügieeni olulisust ja pidevalt selliseid meeldetuletusi saades, hakkan paratamatult mõtlema, et ehk ei tee ma piisavalt, ühesõnaga muutun pisut paranoiliseks. Jah, ma pesen oma hambaid hommikul ja õhtul äärmiselt hoolikalt, samuti üritan pesta ka pärast söögikordasid. Õhtul lisaks niiditan ja puhastan pisikese harjakesega veel eraldi brekude ümbruse ja loputan suuveega, aga pean tunnistama, et iga kord pärast söögikorda ei ole hambapesu võimalik. Ma küll loputan suu siis puhtaks, aga võrdväärne pesuga see ei ole. Samuti jäi mul vahepeal vahele nädal niiditamist, sest pärast tarkusehamba eemaldamist ei saanud suud lihtsalt piisaval määral avada. No ja siis olid jälle süümekad. Need on pisiasjad, aga ma tõesti tahan teha kõik endast oleneva, et breketravi õnnestuks. Olen veendunud, et ravi õnnestumine ei sõltu ainult heast ortodondist ja paksust rahakotist, vaid minu ja ortodondi toimivast koostööst.
Aga nüüd veidi eilse visiidi tulemusest. Kuna seekord teadsin, mis mind pärast visiiti ees ootab, lubasin endale pärast visiiti just selliseid sööke, mille puhul teadsin, et järgneva nädala jooksul on nende söömine raskendatud. Nimelt jõuab mulle paljuräägitud hammaste tundlikkus kohale järgmisel päeval ja täpselt nii juhtuski. Täna hommikul enam oma harjumuspärast hommikusööki nautida ei saanud ja valisin veidi pehmema toidu.
Ja veel-hammaste niiditamine on suurepärane viis saada järjekordne kinnitus, et hammastega toimuvad muutused. Mõnede hammaste puhul on mul praeguseks hetkeks isegi raske niiti vahele saada, samas on mõned hambavahed, mille puhul läheb niit vahele eriti lihtsalt ehkki veel nädal tagasi ei läinud. Viimane lause on jube kohmakas ja halvasti sõnastatud, aga mõte on selles, et hambavahede laiused muutuvad pidevalt. Silmaga seda ei näe, aga peene hambaniidi puhul saab väga hästi aru.
Ja viimasena rahast. Eilne visiit läks mulle maksma 33,25 eurot (see on koos soodustusega, tavahind oli 35 eurot).
Minu kaasaskantav hambapesu-komplekt. 20-sendine komplekti ei kuulu, see on pildil lihtsalt võrdluseks.