Tarkusehamba eemaldamine vol 3

Sildid

hambad, hinnad, Judent, minu hambad, tarkusehambad

Nii-nii! Kolm läinud, üks veel. Täna käisin eemaldamas kolmandat tarkusehammast, väljavalituks osutus alumine parempoolne.

Ausalt öeldes olin selle eemaldamise pärast pisut ärevil juba nädala alguses. Miks? Sest ma teadsin, et see hammas on halvas asendis, peaaegu horisontaalis ja takkapihta on ta veel kõverate juurtega. Samuti teadsin, et alumiste tarkusehammaste eemaldamisel on paranemine vaevalisem ja kui mul juba ülemistega kehvasti läks, siis võib arvata, et ees on rasked ajad.

Ja arsti juurde jõudes läks olemine veelgi masendavamaks. Kirurg vaatas röntgenpilti ja ütles, et hamba asend ja kõverad juured talle muret ei tee. Nendest tõsisemaks pidas ta juuretippude lähedust tundenärvidele. Sain teada, et suure tõenäosusega saavad närvid hamba eemaldamisel vigastada,  see omakorda põhjustab igemes, huules, keeles ja hammastes tuimust (sel suupoolel) ning tundlikkus võib taastuda kuudega, mõnikord aastatega ja harvemal juhul ei taastugi.

See tegi mu nii õnnetuks ja eks mu üleüldine närvilisus aitas ka kaasa ja korra oli tõesti tunne, et ma hakkan juba sealsamas nutma. Samas saime mõlemad arstiga aru, et ruumi on vaja ja eemaldamisest ei pääse. Mis seal ikka, viskasin siis pikali.

Tuimestussüst tehti alguses nelja kohta. Enne alustamist küsis õde kirurgilt, kas puuri ka vaja läheb. Vastus oli, et läheb küll ja mitte vähe. Ohjah. No ja siis alustati. Lõiget ma ei tundnud, puurimisest tingitud vibratsiooni aga küll. Vahepeal tundsin kerget valu ja sain mõned süstid juurde. Siis hakati sikutama ja ragistama. Ma olin enne lõikust otsustanud, et hoian silmad kinni, et ei peaks nägema neid veriseid instrumente ja minu meelest oli see õige otsus. Aga mingi hetke pärast kuulsin, kuidas arst ja õde omavahel arutasid, et vaata, kui kõver see juur ikka on. Ma siis vaatasin ka ja nägin, et mu hammas oli kirurgil käes. See oli küll üllatus. Ülemiste puhul läks nende väljasaamisega ligi tund ja märksa probleemsem alumine tuli välja 20 minutiga. Fantastiline!

Oma tuima näoga läksin ostsin apteegist antibiootikumid ja valuvaigistid ja tulin koju. Pärast kahte eelmist operatsiooni olen ma koju jõudes nutma hakanud, sest mul on endast alati nii kahju olnud, aga täna oli teisiti. Mul oli nii hea meel, et operatsioon läks kiiresti ja suhteliselt valutult ja ma ei tundnudki ennast eriti õnnetuna. Ja suunurk jäi terveks! See tähendab, et tõenäoliselt ei tule ka ohatist 🙂

Täna on mul vaba päev, nii et võtsin koju jõudes oma ravimid, veekannu, külmakoti ja arvuti ning kobisin voodisse. Hea uudis on jälle see, et verejooks peatus kiiresti. Praegu on suus ebameeldiv maitse, sest mulle pandi haavale pisike tampoonike mingi ravimiga. Valuvaigisteid olen seni võtnud ühe.

Aga nüüd… ma ei taha midagi ära sõnuda ja hõisata enne õhtut, aga vähemalt praegu ma saan küll öelda, et ma tunnen nii huult, keelt, iget ja hambaid selles suuosas. Kas võis tõesti minna õnneks ja närvid ei saanud kahjustada? Ma ei tea, aga praegu tundub küll nii. Või selgub see mingil põhjusel hoopis hiljem? Ei tea. Ootan ja vaatan.

Operatsiooni hind oli 150 eurot, tänu soodustusele maksin mina 135.

Nüüd paranen ja viimase hamba eemaldamise jätan järgmisse aastasse. Tasa ja targu. See viimane on muide täpselt samasugune :S

Tarkusehamba eemaldamine vol 2

Sildid

Judent, minu hambad, tarkusehambad

Käisin täna jälle hambaarstitoolis pikutamas. Eemaldamisele läks ülemine parempoolne tarkusehammas. Eelmist kogemust arvestades ei hakanud ma mingisuguseid mõtteid ja ootusi endale pähe tekitama, lootsin vaid, et midagi väga ekstreemset ei juhtu.

Hea oli jälle minna oma “kodukliinikusse” Judenti, päris ausalt kohe. Nii mõnus tuttav tunne. Enne asja kallale asumist rääkisin kirurgile oma eelmisest kogemusest: 22-tunnisest verejooksust, põletikust, valust, ebameeldivast vedelikust jne. Samal ajal vaatasin arvutiekraanilt oma panoraamröntgenit ja nägin, et seekord on hammas tõesti veel kõrgemal. Mis seal ikka, tuleb ära kannatada.

Tehti tuimestus ja asuti asja kallale. Kõik käis üsna samamoodi nagu eelmiselgi korral ehk siis palju ragistamist ja sikutamist. Mulle väga meeldis, et kirurg SUHTLES minuga terve see aeg. Loomulikult ei arendanud ta minuga mingit vestlust seal, aga ta seletas ja põhjendas igat oma liigutust, samal ajal mind rahustades ja pidevalt kontrollides, kas minuga on ikka kõik korras. Nagu eelmiselgi korral ei olnud tunda ei igemesse sisselõiget ega ka seda hetke, kui see hammas lõpuks välja tuli, aga see ragin on ikkagi päris jube. Arst mainis, et luu on mul tugev ja jõu kasutamisest ja surumisest ei pääse kuidagi. Ja ilmselt tänu breketitele, mis hammastele omakorda survet avaldavad, oli mul vahepeal tunne, et koos selle tarkusehambaga tulevad ära kõik mu ülakaare hambad. See tunne pidi normaalne olema.

Mulle tundus, et õmblusi tehti seekord rohkem ja kohe pärast toolist tõusmist nägin, et ka paistetus on üsna korralik. Kuna eelmine kord näitas, et põletikuoht on reaalne, siis olen uuesti antibiootikumide peal ja veel ühe valu- ja põletikuvastase ravimi peal.

Õnneks oli tänane päev mul vaba, nii et koju jõudes võtsin külmakoti, veeklaasi, oma ravimid ja arvuti ja kobisin voodisse. Võrreldes eelmise korraga on seekord paranemisel üks hea ja üks halb erinevus: halb on see, et valuvaigisteid olen võtnud rohkem kui peaks, aga valu on olnud järsk ja tugev; hea uudis on aga see, et verejooks jäi pidama paari tunni möödudes, nii nagu see peakski ehk siis tõenäoliselt seekord verehüüve ikkagi tekib. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud 🙂 Suunurk on jälle katki.

Igatahes puhkan ja proovin teha kõik endast oleneva, et paranemine läheks hästi.

Alumiste hammaste kohta sain aga jällegi halva uudise. Nimelt on need hambad seal igemes päris halvas asendis (umbes nagu sellel pildil) ja lisaks veel haraliste ja kõverate juurtega, nii et nende operatsioonid tulevad keerulisemad.

Kirurgi sõnul tuleb need enne osadeks puurida ja siis välja võtta. Ehkki mul on aeg nende eemaldamiseks kirja pandud, siis kaalun selle edasilükkamist. Kui ortodont vähegi sellega nõus on, siis ehk on võimalik alumised eemaldada sügisel. Sügis oleks minu jaoks hea aeg, sest treenin praegu Tallinna maratoniks, milleni on jäänud umbes viis ja pool kuud ja pikemaid paranemis- ja seega puhkuseperioode ei saa endale väga lubada. Samuti tunnen, et tahaks vahelduseks enda suhu olukorda, kus miski ei valuta ja häiri.
Eks ma mõtlen ja konsulteerin ja annan siis teada.

Ja hea uudis oli ka seekordne rahaline väljaminek. Arve tuli kokku täpselt 100 eurot, mis ei ole küll  väike summa, aga tervelt 78 euro võrra vähem kui eelmisel korral.

Hammast mulle seekord kaasavõtmiseks ei pakutud ja ma ei hakanud küsima ka, sest mälestusesemeks oleks see liiga kummaline. Eelminegi jäi mulle pidevalt igale poole ette ja lõpuks viskasin selle ära.

Aga kuna tarkusehambahuumor mind endiselt võlub, siis panen ühe pildi niisama 🙂