Breketitest prii!

Ma olen seda postitust nüüd juba 12 päeva edasi lükanud ja ega ma ei oska praegugi kirja panna õige järjekorras neid asju, mida ma öelda tahaks. Kas see peaks olema kõike kokkuvõttev postitus või hoopis viimasest visiidist rääkiv? Või mõlemad? Ma parem alustan algusest 🙂

Ma olen siin üle ühe korra kuulutanud, et 11. detsembril eemaldatakse mul breketid ja selleks ajaks olen ma neid kandnud täpselt aasta ja üheksa kuud. Oeh, ma olin nii elevil terve sellele päevale eelnenud nädalal ja ka tooli istudes oli suur ärevus sees.

Arst kaua ei mõelnud ja asus kohe asja kallale. Esimese toiminguna hakati mulle paigaldama püsivaid retainereid kuue esihamba siseküljele nii alla kui ka üles. Selle tarbeks puhastati esmalt hammaste pinnad ja alumisel kaarel oli mul tekkinud esihammaste taha ka pisut hambakivi ning ka see eemaldati. Retainerid on õhukesed kullavärvi traadid, mis iga hamba külge valguskõvastuva komposiitmaterjaliga kinnitati. Kui see tehtud sai, siis hakkas põhitöö breketite eemaldamisega. Esmalt võeti ette alakaar ja murti breketid hammastel lahti. See oli nii kummaline ja mõneti ka ebamugav protseduur sest häält ja rakendatud jõudu arvestades tundus mulle, et kõik mu hambad murtakse katki. Nii õnneks ei läinud ja nägin peagi laual oma breketeid-seekord hammastest eraldi. Järgnes suur töö hammaste liimijääkidest puhastamisega ja poleerimisega.

Täpselt sama protseduur järgnes ka ülakaarel. Sel korral tundus see eemaldamine veel jubedam ja ma väga hindan, et arst sellel ajal hoopis muud juttu tegi ja mõte natuke eemale liikus. Puhastamise protsess kestis üsna pikalt ja mäletan, et mingil ajal oli mul vist suus korraga kolm instrumenti 🙂 Aga puhtaks nad said ja viimase asjana tuli veel eemaldada ühelt hambalt kõrgendus, mis sinna ravi alguses paigaldati. Ma püüan praegu seda visiiti mälu järgi taastada ja arvan, et üsna edukalt, kuid võib-olla on mõni pisiasi meelest läinud. Kõige viimane tegu oli veel hambakaarest jäljendi võtmine, et saaks mulle valmistada eemaldatava Essixi retaineri, mille sain kätte mõned päevad hiljem, kuna reede õhtul oli labor juba suletud. Ehkki esilagu oli plaanis ka soodapesu, siis jätsin selle protseduuri ära, kuna on jõulukuu ja mul on ees ootamas lihtsalt nii palju kulutusi, et soodapesu edasilükkamine tundus hea mõttena. Säästsin natuke 🙂

Kui peeglist oma uut hambumust nägin, siis oli see harjumatu hoolimata sellest, et olin mõttes oma naeratus väga palju kordi ette kujutanus. Ma olin arvanud kogu aeg, et mul on suhteliselt pisikesed hambad, aga tuleb välja et täitsa parajad on. Aga sellega, et breketeid mul ei ole, harjun mõneti praegugi veel. Harjumine püsivate retaineritega tuli suhteliselt kiiresti. Kui esimese päeva õhtul natuke susistasin S-tähte, siis praeguseks on see läinud.

Kui läksin pool tundi pärast breketite eemaldamist sõbrannaga kohvikusse teed jooma ja kooki sööma, siis hakkasid mängu tulema juba naljakad refleksid, mille olemasolust ma ei teadnudki midagi. Nimelt oli mul vist tekkinud harjumus pärast söögist ampsu võtmist breketirida keelega üle tõmmata, et sealt toiduosakesed kätte saada. Sedasama tegin ka nüüd, kui võtsin tüki šokolaadikooki – nii harjumatu oli tõmmata keelega üle sileda hambarea :).

Tuttavate ja lähedaste reaktsioonid on olnud seinast seina – mõni märkab kohe, mõni ei saa arugi, et midagi oleks teisiti ja mõni ei saa lihtsalt aru, miks ma keset sombust detsembrit järsku nii palju naeran 🙂

Alateadvus on märku andnud, et mingid hirmud mul selle kõigega seoses ikkagi on ka. Kahel esimesel ööl kolmest nägin unes, et hambad liikusid tagasi ja need olid tõelised õudusunenäod. Hommikul ärgates päris kohe ei toibunudki ja kontrollisin ikka peeglist ja keelega üle, kas kõik on omal kohal. See hirm on samas mõneti säilinud praegugi, sest kui sain Essix retaineri kätte ja juhised kanda seda 8-10 tundi ööpäevas, siis ma puhtalt kindluse pärast kannan seda ikka natuke rohkem. Sportides suhu ei pane, aga kui on teada, et tuleb näiteks tunde arvuti ees viibida, või on pikk sõit ees või kinokülastus, siis Essix ikka suhu.

Nii, mis veel. Ma vaatasin praegu üle oma vanad postitused ja naljakas, kui lühike on inimese mälu – ma olin näiteks unustanud juba kummisikutid ja kummiketi. Ja ma ei mäletanudki, et ma vahepeal agaralt oma tarkusehambaid välja lõikamas käisin. See tuletab meelde, et üks neist on ikka veel olemas ja peab ka selle eemaldamise millalgi ette võtma.

Ja kui keegi oskab soovitada mõnda meetodit, millega hambad tõhusalt valgemaks saab (kabinetis ikkagi), siis on kõik soovitused oodatud. Ma ise pole oma guugeldamisest hoolimata suutnud välja raalida parimat viisi.

Blogi jääb aga avatuks, sest ootamatult paljud leiavad siia ikka tee ja kui see kellelegi abiks on, siis on mul ainult hea meel. Ja eks ma saan siia oma tulevastest samateemalistest seiklustest ka postitada, kas või valgendamisest, soodapesust või selle viimase tarkusehamba eemaldamisest.

Põhjus, miks ma aga postituse alles nüüd teen on tegelikult selles, et mul ei olnud tehtud mingit normaalset pilti, millega saadud tulemust näidata. Õnneks oli meil eile tööl väike jõuluistumine ja jäin paaril korral kaamera ette. Lisaks palusin heal kolleegil ka täna mõne klõpsu teha ja saan näidata, milline mu naeratus nüüd välja näeb.

Piltidelt on nii hästi näha, et ma vajan hädasti hammaste valgendamist 🙂 Ennast häirib nende toon väga.

Ja no muidugi on osadel piltidel (musta pluusiga) naeratus hästi ebaloomulik, kuna oli ju vaja poseerida ja medal sellele inimesele, kes oskab olla loomulik 🙂

Selline on minu Essix retainer (karbi sain kliinikust kaasa):

Huh! Mul jäi kindlasti midagi mainimata, aga praegu ei suuda meenutada, seega lõpetan korraks ja torman veel viimaseid ettevalmistusi pühadeks tegema. Enne aga tahan tänada kõiki armsaid lugejaid ja kaasaelajaid, kes toredaid soovitusi jagasid ja hea sõna sekka ütlesid. Mul oli väga põnev aeg ja kui te näete tänaval kedagi minu moodi, kes totakalt naeratab, siis see olengi tõenäoliselt mina 🙂

Rahulikke pühi ja meeleolukat vana-aasta lõppu!