Seitse ja pool kuud breketitega

Sildid

breketid, breketite hind, Damon Clear, hambad, hinnad, kummisikutid, Maxilla, minu hambad, tarkusehambad

Nüüdseks olen jõudnud oma breketisaagaga nii kaugele, et pärast kaarevahetust või aktiveerimist hambad enam tundlikuks ei muutu. Möödunud reedel külastasin ortodonti ja just sellised protseduurid mind ees ootasidki: alumisel kaarel vahetati traat tugevama vastu ja ülemisel aktiveeriti. Kaarevahetuse üle alakaarel oli mul küll hea meel, sest vana traat kippus jälle tuubist välja tulema ja kuna see oli juba iseenesest üsna tugev traat, siis ei olnud selle tagasisaamine üldse kerge. Ahjaa, kummikett vahetati ka ära. Olin märganud, et seekord oli see mul värvi muutnud küll – karri värvis selle helekollaseks ja mind häiris see väga. Hoolimata hammaste korralikust pesemisest, tundus ikka, et hambad on jäänud kuidagi mustaks ja naeratus ei olnud kuigi kena.

Tavapärane valulik tundlikkus hammastel jäi aga tulemata. Vaid õrnalt tundsin, et jah, midagi on tehtud, aga võrreldes varasemate kordadega oli valu olematu.

Hea uudis minu jaoks oli ka see, et oktoobrikuu keskel tehtud tarkusehamba operatsioonist paranemine läks väga hästi. Valuvaigisteid vajasin vaid esimesel päeval ja siis ka nö igaks juhuks, põletiku hoidsin antibiootikumidega eemale, paiste ei läinud ja mitte midagi ei muutunud tuimaks ehkki närvide läheduse tõttu, mind selle eest hoiatati. Naljakas, et kõige keerulisem operatsioon kukkus lõppkokkuvõttes välja kõige paremini 🙂

Kummisikutit pean samuti edasi kandma, kuid ausalt öeldes olen ma sellega juba nii ära harjunud, et ei võta ka söömise ajaks enam suust ära. Praeguseks olen breketeid kandnud 7,5 kuud, nii et isegi pool ajast pole veel läbi saanud, aga mulle tundub, et edusammud on juba nii suured, et ootan kannatamatusega päeva, mil need mul ära võetakse 🙂

Vahepeal on blogi vastu jälle huvi tuntud ja üks lugu koos piltidega ilmus buduaar.ee portaalis. Mulle jäi mulje, et mõnele Buduaari-lugejale tundus, et olen läinud sama teed, nagu paljud blogipidajad ja teen Damon breketitele reklaami, saades ise midagi vastu. Keegi koguni pakkus, et saan selle eest oma breketid tasuta? Võin kinnitada, et kõik senised kulutused on ikka tulnud minu enda taskust ja mis reklaami puutub, siis …  lihtne on öelda häid sõnu ja “reklaamida” midagi, millesse ma ise usun. Heade sõnade eest ei pea mu meelest alati midagi vastu saama. Neid võiks niisamutigi tihedamini öelda. Breketid ja kauni naeratuse saavutamine on mulle väga olulised ja teades, kui palju see minu enda enesetunnet parandanud on, siis on mul alati hea meel, et keegi sama tee ette võtta otsustab.  Minu ainuke kahetsus seni on küll olnud vaid see, et ma ise kogu teekonda juba varem ette ei võtnud 🙂

Ja kui juba rahale jutt läks, siis seekordne visiit läks püsikliendi soodustusega maksma 71.25 euri (üks kaar aktiveerimisega, breketsüsteemi kontroll ja ligatuuride aktiveerimine, kummisikutite asetamine).

Sügisõhtud on käes. Sel aastal olen otsustanud pimeda aja, vihma ja pori üle mitte vinguda. Äkki läheb siis kiiremini mööda 🙂

Pilt tuleb Halloweeni-teemaline

Tarkusehamba eemaldamine vol 3

Sildid

hambad, hinnad, Judent, minu hambad, tarkusehambad

Nii-nii! Kolm läinud, üks veel. Täna käisin eemaldamas kolmandat tarkusehammast, väljavalituks osutus alumine parempoolne.

Ausalt öeldes olin selle eemaldamise pärast pisut ärevil juba nädala alguses. Miks? Sest ma teadsin, et see hammas on halvas asendis, peaaegu horisontaalis ja takkapihta on ta veel kõverate juurtega. Samuti teadsin, et alumiste tarkusehammaste eemaldamisel on paranemine vaevalisem ja kui mul juba ülemistega kehvasti läks, siis võib arvata, et ees on rasked ajad.

Ja arsti juurde jõudes läks olemine veelgi masendavamaks. Kirurg vaatas röntgenpilti ja ütles, et hamba asend ja kõverad juured talle muret ei tee. Nendest tõsisemaks pidas ta juuretippude lähedust tundenärvidele. Sain teada, et suure tõenäosusega saavad närvid hamba eemaldamisel vigastada,  see omakorda põhjustab igemes, huules, keeles ja hammastes tuimust (sel suupoolel) ning tundlikkus võib taastuda kuudega, mõnikord aastatega ja harvemal juhul ei taastugi.

See tegi mu nii õnnetuks ja eks mu üleüldine närvilisus aitas ka kaasa ja korra oli tõesti tunne, et ma hakkan juba sealsamas nutma. Samas saime mõlemad arstiga aru, et ruumi on vaja ja eemaldamisest ei pääse. Mis seal ikka, viskasin siis pikali.

Tuimestussüst tehti alguses nelja kohta. Enne alustamist küsis õde kirurgilt, kas puuri ka vaja läheb. Vastus oli, et läheb küll ja mitte vähe. Ohjah. No ja siis alustati. Lõiget ma ei tundnud, puurimisest tingitud vibratsiooni aga küll. Vahepeal tundsin kerget valu ja sain mõned süstid juurde. Siis hakati sikutama ja ragistama. Ma olin enne lõikust otsustanud, et hoian silmad kinni, et ei peaks nägema neid veriseid instrumente ja minu meelest oli see õige otsus. Aga mingi hetke pärast kuulsin, kuidas arst ja õde omavahel arutasid, et vaata, kui kõver see juur ikka on. Ma siis vaatasin ka ja nägin, et mu hammas oli kirurgil käes. See oli küll üllatus. Ülemiste puhul läks nende väljasaamisega ligi tund ja märksa probleemsem alumine tuli välja 20 minutiga. Fantastiline!

Oma tuima näoga läksin ostsin apteegist antibiootikumid ja valuvaigistid ja tulin koju. Pärast kahte eelmist operatsiooni olen ma koju jõudes nutma hakanud, sest mul on endast alati nii kahju olnud, aga täna oli teisiti. Mul oli nii hea meel, et operatsioon läks kiiresti ja suhteliselt valutult ja ma ei tundnudki ennast eriti õnnetuna. Ja suunurk jäi terveks! See tähendab, et tõenäoliselt ei tule ka ohatist 🙂

Täna on mul vaba päev, nii et võtsin koju jõudes oma ravimid, veekannu, külmakoti ja arvuti ning kobisin voodisse. Hea uudis on jälle see, et verejooks peatus kiiresti. Praegu on suus ebameeldiv maitse, sest mulle pandi haavale pisike tampoonike mingi ravimiga. Valuvaigisteid olen seni võtnud ühe.

Aga nüüd… ma ei taha midagi ära sõnuda ja hõisata enne õhtut, aga vähemalt praegu ma saan küll öelda, et ma tunnen nii huult, keelt, iget ja hambaid selles suuosas. Kas võis tõesti minna õnneks ja närvid ei saanud kahjustada? Ma ei tea, aga praegu tundub küll nii. Või selgub see mingil põhjusel hoopis hiljem? Ei tea. Ootan ja vaatan.

Operatsiooni hind oli 150 eurot, tänu soodustusele maksin mina 135.

Nüüd paranen ja viimase hamba eemaldamise jätan järgmisse aastasse. Tasa ja targu. See viimane on muide täpselt samasugune :S

Pool aastat breketitega

Sildid

breketid, Damon Clear, hambad, huumor, minu hambad, pildid, tarkusehambad

Tegelikult saab täpselt pool aastat täis küll alles laupäeval, aga kuna ma juba tean, et laupäeval ma arvuti taha ei satu ja ka nädala ülejäänud päevad mööduvad eriti töiselt (ei mingit sotsiaalmeediat), siis on õigem selline kokkuvõttev postitus ära teha nüüd.

Kuus kuud peaks olema täpselt kolmandik ajast, mil ma üldse breketeid kandma pean. Mis on kuue kuu jooksul muutunud? Kõige olulisem ja ägedam muutus on loomulikult see, et hambad on sirged! Mu ülakaar on praegu tõesti kaunilt paika loksunud ja seda on peeglist nii mõnus vaadata. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aasta tagasi, aga praegust hambarida ei osanud ikkagi kuidagi ette kujutada. Alumised hambad peavad veel pisut liikuma ja siis on ka see rida sirge. Viimasest kaarevahetusest on muutunud veel niipalju, et hambakaared on hakanud jälle paremini omavahel kokku käima. Vahepeal oli asi selles osas ikka päris nukker-kokkupuutepindu oli vaid 2-3 ja toidu mälumine oli üsna keeruline. Ebamugav ka. Ma muidugi loodan, et ma midagi nüüd ära ei sõnu, aga tundub, et selles osas liigub asi paremuse poole.

Tean, et olen teile võlgu pildi kummiketist. See on mul kogu aeg meeles, aga alati tuleb midagi ette ja seda pilti ei ole mul ikka veel. Õnneks pole aga kummikett vahepeal värvi muutnud, nii et ühel päeval ma selle pildi ikka siia lisan.

Blogiga juhtusid vahepeal aga naljakad asjad. Eks ma olin teadlik (ja selle poole ka püüdlesin), et breketite kohta infot guugeldades siia blogisse välja jõutakse, aga ikkagi tuli mulle üllatusena, kui Damon breketsüsteemist selle blogi valguses lugu sooviti kirjutada. Mis mul selle vastu sai olla. Nii ilmuski Äripäeva lisalehes Terviseuudised lugu minu senisest koegmusest Damon’itega ja natuke blogist ka. Võimalik, et lähiajal kirjutan ka ise sel teemal midagi, aga seda peab veel natuke arutama 🙂

Mis edasi? Järgmine visiit ortodondi juurde on juba vähem kui kolme nädala pärast (26. septembril) ja siis ootab mind ees juba uus arst. Vaatame, kas tuleb lihtsalt kaartevahetus või liigume edasi ja tuleb midagi veel juurde. Millalgi peaksin vist hakkama elastikuid kandma, aga praegu ei ole mul aimugi, kas ja kuidas ja millal.

Kuna pühapäeval toimub ka Püha Üritus 2014 ehk Tallinna maraton, siis saab läbi ka see aeg, mil intensiivne trenn nädalakava dikteeris. Sellele mõeldes panin endale dr Tiigimäe-Saare juurde ka uue aja pisikeseks operatsiooniks. On aeg eemaldada alumised tarkusehambad ja kuna senised suuõõne-operatsioonid üsna vaevaliselt mul möödunud on, siis on juba praegu väike närv sees. Aja sain 16. oktoobriks. Pean ortodondiga nõu ja kui talle tundub, et opi võiks ära teha, siis teen ära.

Niimoodi heietada on päris mõnus. Jaah…ehkki mul on ravi algusest möödas alles kuus kuud ja aasta ootab veel ees, siis olen viimasel ajal üsna tihti mõelnud juba sellest, kuidas oleks naeratada ilma breketiteta. Mõtlen juba, et pärast eemaldamist tahaks teha korraliku sooda- või pärlipesu ja ehk ka valgendada, aga katsun end vaos hoida, sest sinnani on tõesti veel aega.

Kui lugeda kokku kõik selleaastased külastused hambaarsti, ortodondi ja suukirurgi juurde, siis olen hambaarsti tooli sel aastal istunud 10 korda ja tõenäolilselt istun vähemalt neli korda veel. Kõlab nagu hobi 🙂

Tarkusehamba eemaldamine vol 2

Sildid

Judent, minu hambad, tarkusehambad

Käisin täna jälle hambaarstitoolis pikutamas. Eemaldamisele läks ülemine parempoolne tarkusehammas. Eelmist kogemust arvestades ei hakanud ma mingisuguseid mõtteid ja ootusi endale pähe tekitama, lootsin vaid, et midagi väga ekstreemset ei juhtu.

Hea oli jälle minna oma “kodukliinikusse” Judenti, päris ausalt kohe. Nii mõnus tuttav tunne. Enne asja kallale asumist rääkisin kirurgile oma eelmisest kogemusest: 22-tunnisest verejooksust, põletikust, valust, ebameeldivast vedelikust jne. Samal ajal vaatasin arvutiekraanilt oma panoraamröntgenit ja nägin, et seekord on hammas tõesti veel kõrgemal. Mis seal ikka, tuleb ära kannatada.

Tehti tuimestus ja asuti asja kallale. Kõik käis üsna samamoodi nagu eelmiselgi korral ehk siis palju ragistamist ja sikutamist. Mulle väga meeldis, et kirurg SUHTLES minuga terve see aeg. Loomulikult ei arendanud ta minuga mingit vestlust seal, aga ta seletas ja põhjendas igat oma liigutust, samal ajal mind rahustades ja pidevalt kontrollides, kas minuga on ikka kõik korras. Nagu eelmiselgi korral ei olnud tunda ei igemesse sisselõiget ega ka seda hetke, kui see hammas lõpuks välja tuli, aga see ragin on ikkagi päris jube. Arst mainis, et luu on mul tugev ja jõu kasutamisest ja surumisest ei pääse kuidagi. Ja ilmselt tänu breketitele, mis hammastele omakorda survet avaldavad, oli mul vahepeal tunne, et koos selle tarkusehambaga tulevad ära kõik mu ülakaare hambad. See tunne pidi normaalne olema.

Mulle tundus, et õmblusi tehti seekord rohkem ja kohe pärast toolist tõusmist nägin, et ka paistetus on üsna korralik. Kuna eelmine kord näitas, et põletikuoht on reaalne, siis olen uuesti antibiootikumide peal ja veel ühe valu- ja põletikuvastase ravimi peal.

Õnneks oli tänane päev mul vaba, nii et koju jõudes võtsin külmakoti, veeklaasi, oma ravimid ja arvuti ja kobisin voodisse. Võrreldes eelmise korraga on seekord paranemisel üks hea ja üks halb erinevus: halb on see, et valuvaigisteid olen võtnud rohkem kui peaks, aga valu on olnud järsk ja tugev; hea uudis on aga see, et verejooks jäi pidama paari tunni möödudes, nii nagu see peakski ehk siis tõenäoliselt seekord verehüüve ikkagi tekib. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud 🙂 Suunurk on jälle katki.

Igatahes puhkan ja proovin teha kõik endast oleneva, et paranemine läheks hästi.

Alumiste hammaste kohta sain aga jällegi halva uudise. Nimelt on need hambad seal igemes päris halvas asendis (umbes nagu sellel pildil) ja lisaks veel haraliste ja kõverate juurtega, nii et nende operatsioonid tulevad keerulisemad.

Kirurgi sõnul tuleb need enne osadeks puurida ja siis välja võtta. Ehkki mul on aeg nende eemaldamiseks kirja pandud, siis kaalun selle edasilükkamist. Kui ortodont vähegi sellega nõus on, siis ehk on võimalik alumised eemaldada sügisel. Sügis oleks minu jaoks hea aeg, sest treenin praegu Tallinna maratoniks, milleni on jäänud umbes viis ja pool kuud ja pikemaid paranemis- ja seega puhkuseperioode ei saa endale väga lubada. Samuti tunnen, et tahaks vahelduseks enda suhu olukorda, kus miski ei valuta ja häiri.
Eks ma mõtlen ja konsulteerin ja annan siis teada.

Ja hea uudis oli ka seekordne rahaline väljaminek. Arve tuli kokku täpselt 100 eurot, mis ei ole küll  väike summa, aga tervelt 78 euro võrra vähem kui eelmisel korral.

Hammast mulle seekord kaasavõtmiseks ei pakutud ja ma ei hakanud küsima ka, sest mälestusesemeks oleks see liiga kummaline. Eelminegi jäi mulle pidevalt igale poole ette ja lõpuks viskasin selle ära.

Aga kuna tarkusehambahuumor mind endiselt võlub, siis panen ühe pildi niisama 🙂

 

Karmavõlg?

Sildid

minu hambad, pildid, tarkusehambad

Terve eilse õhtu ja tänase hommikupooliku mõtlesin oma peas, et kuidas ma ometi saan minna uuele operatsioonile, kui ma ennast veel nädal pärast eelmist hambaeemaldust nii kehvasti tunnen. Mul on vist hirmus karmavõlg mingist vanast ajast, sest tundub, et ükski lõikus ei möödu komplikatsioonideta.

Eelmisel nädalal pärast operatsiooni proovisin teha kõik endast oleneva, et haav hästi paraneks: hoidsin peal marlitampooni, põse vastas jääkotti, õhtul loputasin suud nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega (päriselt ei loputanud, vaid hoidsin lahust suus ja siis lasin välja joosta), sõin pehmet ja jahedat toitu, pesin vääääga ettevaatlikult hambaid ja öösel toetasin padjale teise põse. Und mul sel esimesel ööl ei tulnudki korralikult, sest hakkasin muretsema. Muret põhjustas tõsiasi, et veri ei hüübinud. Kui ma igalt poolt olin lugenud, et 2-3 tunni jooksul peaks veri kinni jääma, siis minul tuli haavast verd veel järgmisel hommikulgi. Mitte tugevalt, aga piisavalt, et sülg punaseks värvuks ja pidev rauamaitse suus oleks. Läksin ikkagi hommikul tööle. Mingil ajal jäi verejooks järele ja olemine oli täitsa hea. Kolmapäev möödus seega hästi ja õhtul sain ka veel sõpradega kokku. Neljapäev oli ka veel päris hea. Haav andis muidugi tunda, kui laiemalt naeratada, aga mitte midagi väga hullu. Valuvaigisteid võtsin ka ainult 1-2 päevas.

Halvemaks läks asi reedel. Valutama ei hakanud mitte haav, vaid enam-vähem poolt ülemist hambakaart. Ma ei saanudki aru, kust see valu algas ja lõppes. Valuvaigisti leevendas küll tõhusalt, aga murelikumaks tegi see mind küll. Lisaks tundsin, et haavast on hakanud tulema mingisugust halvalõhnalist ja soolaka maitsega vedelikku. Nädalavahetuseks otsustasin jääda koju ja mitte kuskile minna. Seda üsna rõlget vedelikku aina tuli ja kõige tipuks sülitasin suud loputades lõpuks välja hunniku hallikas-valkjaid tükke, mis eriti ebameeldivalt lõhnasid. Ahjaa, katkikistud huulele tuli ka suur ohatis, mis praeguseks katab umbes poolt alahuult.

Uurisin, kas võib olla, et haav on läinud põletikuliseks. See halb lõhn oli üks tunnus küll, kuid kuna mul palavikku ja mittemingisugust paistetust ei olnud, siis lootsin ikka veel, et ehk lihtsalt paraneb veidi raskendatult.

Täna läksin siis kliinikusse, et teine hammas välja tõmmata, kuigi teadsin, et see oleks juba ilmselt liialt traumeeriv. Kirurg eemaldas mu esimeselt haavalt õmblused, vaatas selle üle ja tõdes, et haav oli nii sügav, et verehüüvet ei tekkinudki. Edasi tuli sisse juba põletik ja need valkjad tükid olid samuti põletikust. Koos otsustasime, et teise hamba eemaldamine oleks juba liiga suur risk ning lükkasime selle edasi, kuni põletik on välja ravitud ja haav paranenud. Konsulteerisime ka ortodondiga ja jõudsime järeldusele, et neljapäeval saab siiski breketid peale panna. Tarkusehamba saab eemaldada ka breketitega. Kuna mul niikuinii oli juba alumiste hammaste eemaldamiseks oma tavakliinikusse ajad kirja pandud, siis võin öelda, et järgmine hambaeemaldus leiab aset 3. aprillil. Mul on nii tohutu kergendustunne praegu sees, sest tean, et täna sai langetatud õige otsus. Nüüd võtan rõõmsalt antibiootikume ja ootan haava paranemist. Neljapäeval lähen ortodondi juurde 🙂

Panen mõned pildid, mis nädalavahetusel tuju paremaks tegid

Hea sõber Jaanus, mina ja kõverikud augustis Tour d’ÖÖl.

Neljapäevani 🙂

Tarkusehamba eemaldamine vol 1

Sildid

Maxilla, minu hambad, tarkusehambad

Täna tõmmati mul esimene tarkusehammas välja. Õigemini, mitte ei tõmmatud, vaid lõigati. Ma mõtlen praegu,  et ma ei ole tegelikult ju eriline viriseja ja vinguja, aga blogisse kirjutades kipun seda ikka tegema. Või on see juhuslik?

Igatahes läksin täna hambaarsti juurde oma esimest tarkusehammast välja võtma. Nagu mainitud, siis ei ole mul 27-aastasena ükski neljast tarkusehambast lõikunud. Kõik on kuskil lõualuus olemas, aga välja tulla ei taha. Välja otsustasin need arstide soovitusel tõmmata põhjusel, et nad kunagi mu loodetavasti sirget hambarida uuesti sassi ei hakka ajama.

Arsti kabinetis võtsin istet kell 15.00. Kiiresti tehti tuimestus ja juba alguses kõlasid üsna kurjakuulutavalt arsti sõnad, et siin läheb nüüd küll kõiki instrumente tarvis. Tuimestus oli tugev, nii et sisselõiget igemesse ma ei tundnudki, üleüldse seda igemes ja lõualuus surkimist väga tunda ei olnud, aga seda oli KUULDA. See ongi otseses mõttes ragin, mis sealt kostub ja mida ka tunda on. Minu õnnetuseks oli mu hammas väga üleval ja väga tugevalt kinni, nii et arstil tuli pidevalt sinna „teed juurde rajada“. Sikutas, mis ta sikutas, aga hammas välja ei tulnud. Õde hoidis pead kinni, suunurk rebenes katki, põsk valutas ja arst muudkui sikutas. Vahepeal kuulsin sõnu, et meie ponnistusi kroonib peagi edu. Ausalt, see lohutas. Ma proovisin küll vapper olla, aga tundsin, kuidas käed rusikasse läksid ja mingil hetkel toetusin ainult kandadele ja õlgadele, sest refleksi tagajärjel keha lihtsalt tõusis. Ma kujutan ette, et kõrvalseisjale võis see üsna koomiline pilt olla.

40 minutit hiljem tuli mu kangekaelne hammas välja. Mul oli täiesti ükskõik, mis edasi saab, vähemalt ei ole enam seda sikutamist. Arst tegi mõned õmblused ja luges sõnad peale, mida tohib teha ja mida mitte.

Praegu on lõikusest möödas viis tundi ja olen võtnud ühe valuvaigisti, kui tundsin, et tuimestus hakkab üle minema.  Praegu on jälle valutama hakanud. Õrnalt immitseb haavast ka verd ehkki olen marlitampoone peale pannud ja jääkotti ka põse vastas hoidnud. Paistetust praegu ei ole, aga see võib tulla homme.  Kuna mul puudub hammaste eemaldamisel varasem kogemus, siis ma ei oska hinnata, kui head tööd arst tegi ja kuidas mul praegu läinud on.  Ma väga loodan, et paari päeva pärast on seis parem , sest täpselt nädala pärast on uus operatsioon ja seejärel juba breketid. Praegu tundub täiesti võimatu, et kaks päeva pärast lõikust on võimalik suud lahti hoida.

Ahjaa, ja nüüd veel üks asi, mis mind veidi hämmastas, nimelt hind. Ma olin arvestanud, et maksimaalne summa sellise hamba eemaldamisel on umbes 150 eurot. Teiste kogemustele tuginedes lootsin, et on vähem. Nojah, minu arve tuli kokku 177, 46 eurot ja see on mu 5 % soodustusega (lisahamba või lõikumata tarkusehamba eemaldamine 159,80 + kirurgiline haava korrastamine ja revisjon 18+ injektsioonanesteesia 9). Minu meelest on seda isegi sellise keerulisema juhtumi puhul veidi liiga palju. Või ei ole?

Pilti endast täna ei pane, sest mul on millegipärast jälle selline tunne, et ma olen üks suur õnnetusehunnik. Viimati tundsin end nii pärast mandlioperatsiooni.

One down, three to go.

Järjekorrad-järjekorrad

Sildid

järjekorrad, pildid, tarkusehambad

Ma pole nüüd tükk aega kirjutanud, sest pole vahepeal ka ühtegi hambaravikliinikut väisanud. Küll aga panin eelmisel esmaspäeval kirja ajad tarkusehammaste eemaldamiseks ja ka ülakaarele breketite panekuks. Nagu eelmises postituses mainisin on vaja enne breketite paigaldust vähemalt ülevalt eemaldada mu seni veel lõikumata tarkusehambad. Teadvustasin seda endale küll, aga millegipärast suhtusin sellesse hästi kergelt. Kui siis eelmisel esmaspäeval aega nende eemaldamiseks kirja soovisin panna, siis selgus, et hädalisi on palju ja järjekorrad suukirurgide juurde pikad. Esimesena helistasin loomulikult Judent’i, kus olen harjunud käima ja kus ka dr Tiigimäe-Saar vastu võtab. Selgus, et esimesed vabad ajad on aga alles aprillis. Nii kaua ma oodata ei tahtnud. Järgmisena proovisin TÜ Stomatoloogiakliinikut. Mõtlesin, et seal on arste ja kirurge kindlasti palju ja ka aega lihtsam saada. Esimeseks vabaks ajaks pakuti mulle 20. märtsi. Panin selle esialgu kirja ehkki ka see tundus natuke liiga kaugel olevat, aga noh, märts on parem kui aprill. Mõtlesin siis, et proovin õnne ka Maxillaga. Ja ennäe! Ehkki Tartu Maxillas on tavapäraselt tööl kaks kirurgi, siis õnnetul kombel oli üks neist murdnud hiljuti jalaluu ja oli haiguslehel, seega võtab vähemalt mõnda aega patsiente vastu vaid üks kirurg. Sellest hoolimata sain kaks aega ülemiste tarkusehammaste eemaldamiseks kirja panna. Esimene neist on 25. veebruar ehk juba järgmisel nädalal ning teine nädal aega hiljem 4. märtsil. Kui Maxilla mul juba toru otsas oli, siis panin kirja ka aja 13. märtsiks, mil peaksin ülemisele kaarele breketid peale saama. Hihii, vähem kui kuu aja pärast! Loodetavasti läheb nende hammaste eemaldamisega kõik hästi ja mingeid tüsistusi ei teki. 

Kui sellega oli korras, siis mõtlesin, et niikuinii tuleb millalgi alumised tarkusehambad ka eemaldada ja panin ka nendeks protseduurideks ajad kirja. Kuna aga alumise reaga nii kiire ei ole, siis leppisin südamerahuga mulle Judentis esmalt pakutud aegadega aprillis. See tundub praegu veel nii kaugel olevat, aga tean, et kuidagi juhtub ikka nii, et aprill jõuab märkamatult kätte.

Üks kevadine rõõmus pilt ka siia 🙂

Tülikad tarkusehambad

Sildid

minu hambad, pildid, tarkusehambad

Erinevaid hädasid seoses tarkusehammastega olen kuulnud tihti: küll teevad kasvades põrguvalu, küll on juba kasvades kindel, et kaaries neid ohustama hakkab, lisaks veel erinevad koledad ja verised stsenaariumid nende välja opereerimiste ja tõmbamistega. Just hiljuti sattusin Facebookis lugema ühe tuttava õudusjuttu sellest, kuidas ta läks tarkusehammast välja tõmbama ning sai traumeeriva kogemuse osaliseks: lugematu arv tuimestavaid süste, hamba “pooleks saagimine”, ajakulu kokku poolteist tundi ja palju verd. Minu jaoks kõlas see ikka väga jubedalt, seda enam, et paljude jaoks on tegu olnud suhteliselt kiire ja valutu protseduuriga.

Minul endal ei ole ükski tarkusehammas veel lõikunud ja see toob mu teele mõned takistused. Panoraamröntgen näitas, et hambad on igemes siiski olemas, aga vales asendis. Ülemised on suunaga hambakaare poole, nii et kui need otsustavad lõpuks välja tulla, siis on üsna kindel, et mõjutavad hambumust terves reas. Mõistlik on need ilmselt juba enne breketite panekut eemaldada. Minu mõtteid kinnitas ka ortodont, kuid lisas, et see ei ole otseselt nädalate küsimus ja tarkusehambaid saab välja opereerida ka siis, kui brekud juba peal on ehkki see võib kirurgile ruumipuuduse tõttu ebamugavamaks osutuda.

Minu toredal hambaarstil oli kohe soovitada hea kirurg, kes selle töö valutult ja kiiresti ära teeks. Janne Tiigimäe-Saar on väga suure kogemustepagasiga näo- ja lõualuukirurg, kelle kohta olen ainult head kuulnud ja lugenud. Õnneks võtab ta vastu ka samas kliinikus, kus niikuinii oma hambaid ravimas olen harjunud käima. Tarkusehammaste eemaldamise kohta on erinevates kohtades nii palju infot ja mul tekkis jälle nii palju küsimusi:  kas see on valus? milline tuimastus tehakse? kaua haavad paranevad? jne.  Mingil hetkel hakkasid need küsimused mind nii hirmsasti painama, et ma otsustasin dr Tiigimäele kirjutada. Ausõna, ma reeglina ei kirjuta arstidele oma muredest ja ei küsi nahaalselt küsimusi, aga no ei andnud need tarkusehambad rahu. Loomulikult andsin ma endale aru, et arstil ei ole mitte mingisugust kohustust mu kirja lugeda ja veel vähem mulle vastata, aga ometigi sain vastuse. Mitte küll kõikidele küsimustele, aga veidikene selgemaks läks pilt küll.

Dr Tiigimäe vastas, et protseduur ei ole valus ja kestab umbes 30 minutit. Sõltuvalt kliinikust on ühe hamba operatsiooni hind 100-150 eurot.  Judent hambakliiniku kodulehel (mina käin Judent Tartu kliinikus) on tarkusehamba eemaldamise hinnaks märgitud 40-100 eurot, nii et ilmselt tuleb arvestada selle kõrgema määraga. Tiigimäe sõnul on ODE hambakliinikus ka Haigekassa järjekord, kuid seal on ühe hamba järjekord umbes aasta ja Haigekassa nõuab saatekirja oma arstilt ning tasustab vaid teatud diagnoosiga tarkusehambaid. Selline see vastus siis sai.

Tean, et aastat ma ootama ei hakka ja võib-olla ei saa ma seda aega endale üldse lubadagi, nii et mingil ajal tuleb see käik ikkagi ette võtta ja asi ära teha. Loodan vaid, et minu käigust ei saa stseen õudusfilmist, vaid kerge ja valutu protseduur.

Lõpetuseks üks pildike ka

(vasakul. Kõrval on kaks tšehhitari, kellel on absoluutselt kadestamisväärselt kaunis hambarida. Kumbki pole nooremana breketeid või tavalisi hambaklambreid kandnud. No püha ebaõiglus! 🙂 Kevad 2012)