Neljapäeval jõudis lõpuks kätte see päev, mil ma ülakaarele breketid sain. Kuna pidin üsna kohe pärast nende panemist pisikese reisikese tegema, siis tulebki postitus selle kohta alles nüüd.
Ortodondi juurde minnes ei olnud mul suuõõne seisukord endiselt veel kõige parem. Tarkusehamba eemaldamisest jäänud haav oli ikka veel veidi põletikuline ja suunurgas olev ohatis tegi samuti valu. Ortodondi sõnul nägi aga vähemalt väliselt haav välja juba kena ja nii ma siis olengi teda aeg-ajalt desinfitseeriva lahusega loputanud. Antibiootikumikuur on ka läbi saanud, nii et vast ta ikka lõpuks ära paraneb, kuigi keelega seda katsuda on ikka imelik.
Igatahes ei olnud see põletikukene ja ohatis takistuseks ja saime protseduuriga alustada. Suhu asetati mulle üks selline konstruktsioon, mis aitas suud lahti hoida ja sikutas ala- ja ülahuule veidi eemale, et arstil suus mugavam manööverdada oleks. Samal ajal pani õde mu ohatisele peale vaseliini, mis oli äärmiselt armas temast. Kuna arstile vist tundus, et mu muude hädade tõttu ei pruugi lahtise suuga lamamine mu jaoks väga mugav olla, siis asus ta kiiresti asja kallale. Ma küll päris täpselt ei tea, mis hammastega enne kleepimiste algust toimus, aga tundus, et justkui puhastatakse ja poleeritakse pealmist pinda. Seejärel algas ükshaaval breketite kleepimine ja niimoodi ühest otsast teise liikudes see käiski. Minul endal oli väga mugav ja ma loodan, et mu põletikust põhjustatud ilmselt siiani mitte kõige parem hingeõhk ortodondile ka suuri vaevusi ei põhjustanud. Kogu protseduur võttis aega niipalju, et kui ma kliinikust välja jõudsin ja elukaaslasele helistama hakkasin, siis oli kell 14.40. Möödunud oli kõigest 40 minutit.
Aga nüüd esmamuljed. Ma pean tunnistama, et esimest korda end koos breketitega peeglist vaadata oli ikka VÄGA harjumatu. Ja ka kogu olemine suus oli tohutult teistsugune. Esiteks tunduvad breketid märksa kõrgemad olevat ja lükkavad veidi mu ülahuule ettepoole. Tuttav kommenteeris, et mul on nüüd naturaalne duckface kogu aeg näos, aga nii hull asi muidugi ei ole. Teiseks tundus mulle juba esimese päeva õhtul, et alumine ja ülemine hambakaar korralikult kokku ei käi, kuigi ma tean, et see tundub üsna kummaline.
Teisel päeval jõudis kohale ka paljuräägitud hammaste tundlikkus. Ma olen isegi mõned valuvaigistid võtnud selle vähendamiseks. See ei ole samas otseselt mingisugune tugev valu, vaid pigem segav ebamugavustunne ja see on mu ka söömisel väga ettevaatlikuks teinud. Siiani olengi söönud pigem pehmeid ja vedelamapoolseid sööke. Miisu kommi sõin näiteks lutsutades :). Ja noh, asja positiivse poole pealt peab mainima, et püksid on laiemaks jäänud.
Esimene äpardus juhtus mul aga juba reedel. Nimelt hakkas seitsmenda hamba külge kleebitud tuubi sees olev traat teravalt põske torkima. Olin selleks valmistunud ja ostnud breketivaha, millega see terav ots ära katta. Kuna ma aga selle vaha panemisel ikka täiesti saamatu olin, siis tõmbasin ma traadi tuubi küljest lahti. Lugesin, et seda ikka juhtub ja on võimalus see ise tagasi panna, aga mina oma seitsmenda hambani väga ei ulatu ja ega ma vist ennast ei usalda ka nii palju. Niisiis läheb neljapäeval Maxillasse seda tagasi panema. Aega pidi selleks minema umbes 5 minutit.
Hammaste puhastamine on nüüd kõvasti aeganõudvam. Olen siiani püüdnud pärast iga söögikorda esmalt suud korralikult veega loputada ja siis võimalusel hambad ära pesta ja see pole siiani väga tülikas isegi olnud. Küll aga võtavad õhtused protseduurid palju aega. Pesemisel olen pigem ettevaatlik, et ma oma elektrilise hambaharjaga liiga jõuline poleks ja kuna niiditamine on nüüd osutunud ootamatult raskeks (niit tuleb viia kaare alla ja siis puhastama hakata. Eesmiste hammastega pole probleemi, aga taha ma jällegi ei ulatu), siis kaalun ma päris tõsiselt hakata kasutama interdentaalharjakesi, millest ma ka varem juttu teinud olen. Katsetan need vähemalt ära, kui sobivad on väga hea ja kui ei sobi, eks ma siis võimlen niidiga edasi.
Maksma läks see neljapäevane käik mul püsikliendi 5%-lise soodustusega 765.51 eurot. Järgmises postituses toon välja, kuidas selline hind kujunes, praegu pole lihtsalt arvet käepärast.
Ja kuna olen kodus viibinud väga vähe, siis ei ole mul korralikke pilte ka panna. Palun täna õhtul mõned teha, aga seniks peab hakkama saama mõne selfie’ga, mille tegin vahetult pärast kliinikust kojujõudmist.
Ahjaa, ja sõprade-tuttavate reaktsioonid on siiani olnud väga positiivsed. Kahe-kolme meetri kauguselt pole neid isegi märgatud ja eriti hämmingus on olnud mu hollandlastest sõbrad, kes polnud läbipaistvaid breketeid isegi näinud. Päris uhke tunne oli.
Ausõna, on küll piinlik selliseid selfie’sid teha. Pildistamise hetkel paistab aknast päike mulle peale, sellest ka imelik valgus
Breketivaha, mis on hea abimees, kui miski kipub torkima või hõõruma. Tuleb võtta pisike tükk vaha, seda sõrmede vahell veidi mudida ja siis asetada vajalikku kohta. Mina olen siiani pannud selle lahtitulnud traadi otsa, et see põske ei torgiks.
Järgmises postituses püüan panna rohkem pilte, et oleks paremini aru saada, kuidas breketid mu suus siis ikkagi on.
