Peaaegu seitse nädalat breketitega

Sildid

breketid, hingeõhk, pildid, suuhügieen

Õues on nii ilusad ilmad ja kevadega on tegemisi tulnud terve hulk juurde, nii jõuangi alles nüüd siia, et jutustada möödunud nädalatest.

Viimane kord, kui siia kirjutasin olin just tulnud teiselt operatsioonilt ja nii hea on öelda, et sel korral läks paranemine hoopis paremini. Põletikku ei tulnud ja üsna uljalt sain juba samal nädalal selle suupoolega süüa. Vahepeal tundsin küll, et hingeõhk ei ole väga värske, aga see läks ka ajaga mööda.

Visuaalsel vaatlusel ei ole hambareaas muutust märgata, aga päris ausalt võin öelda, et ise olen muutusi suus küll tundnud ja tajunud ja ma enam isegi ei kahtlusta, et see pelgalt platseebo võiks olla. Seda, et hambad “lahtised” tunduvad olen vist juba maininud ja see on jätkunud siiani. Kummaline muutus on toimund kahe esimese lõikehambaga, neist üks ulatub umbes pool millimeetrit teisest allapoole ja on õige pisut ka teisest eespool. Varem seda ei olnud ja ka praegu on seda teistel inimestel pea võimatu märgata, aga ise tajun seda väga hästi. Samuti tundub mulle, et see probleemne kõrgemal asuv silmahammas on veidi hakanud allapoole tulema, kuid see võib küll lihtsalt mulle tunduda nii.

Välja näeb mu hambarida praegu selline:


Oeh, kuidas küll tahaks, et see kõige probleemsem hammas ka mingit märki liikumisest näitaks 🙂

Mõned päevad ostsin endale apteegist pisikese sprei-pudelikese hingeõhuvärskendajaga. Ma poleks ausalt arvanud, et ma iial midagi sellist ostan, aga kohati ikkagi tekib mure, kas suheldes on mu hingeõhk ikka värske ja kuna see pudel on nii pisike ja lihtne ka pisikese kotiga kaasa võtta, siis mõtlesin, et miks mitte. Maitse on sellel tõesti värske ja mõnus piparmündine. Ma kindlasti unustan vahepeal ära, et see jubin mul kotis on, aga ehk saab isegi harjumuseks 🙂

Selline pisike pudelike, 6,25 ml. Maksis alla kolme euro.

Järgmise nädala neljapäeval saab breketite panekust ülareale täpselt kaheksa nädalat ja sel puhul lähen külastan ortodonti. Siis ehk kuulen ka tema hinnangut praeguse seisu ja edasise tegevuskava kohta. Ilmselt ei jää tulemata ka järjekordne periood tundlike hammastega 🙂

Tarkusehamba eemaldamine vol 2

Sildid

Judent, minu hambad, tarkusehambad

Käisin täna jälle hambaarstitoolis pikutamas. Eemaldamisele läks ülemine parempoolne tarkusehammas. Eelmist kogemust arvestades ei hakanud ma mingisuguseid mõtteid ja ootusi endale pähe tekitama, lootsin vaid, et midagi väga ekstreemset ei juhtu.

Hea oli jälle minna oma “kodukliinikusse” Judenti, päris ausalt kohe. Nii mõnus tuttav tunne. Enne asja kallale asumist rääkisin kirurgile oma eelmisest kogemusest: 22-tunnisest verejooksust, põletikust, valust, ebameeldivast vedelikust jne. Samal ajal vaatasin arvutiekraanilt oma panoraamröntgenit ja nägin, et seekord on hammas tõesti veel kõrgemal. Mis seal ikka, tuleb ära kannatada.

Tehti tuimestus ja asuti asja kallale. Kõik käis üsna samamoodi nagu eelmiselgi korral ehk siis palju ragistamist ja sikutamist. Mulle väga meeldis, et kirurg SUHTLES minuga terve see aeg. Loomulikult ei arendanud ta minuga mingit vestlust seal, aga ta seletas ja põhjendas igat oma liigutust, samal ajal mind rahustades ja pidevalt kontrollides, kas minuga on ikka kõik korras. Nagu eelmiselgi korral ei olnud tunda ei igemesse sisselõiget ega ka seda hetke, kui see hammas lõpuks välja tuli, aga see ragin on ikkagi päris jube. Arst mainis, et luu on mul tugev ja jõu kasutamisest ja surumisest ei pääse kuidagi. Ja ilmselt tänu breketitele, mis hammastele omakorda survet avaldavad, oli mul vahepeal tunne, et koos selle tarkusehambaga tulevad ära kõik mu ülakaare hambad. See tunne pidi normaalne olema.

Mulle tundus, et õmblusi tehti seekord rohkem ja kohe pärast toolist tõusmist nägin, et ka paistetus on üsna korralik. Kuna eelmine kord näitas, et põletikuoht on reaalne, siis olen uuesti antibiootikumide peal ja veel ühe valu- ja põletikuvastase ravimi peal.

Õnneks oli tänane päev mul vaba, nii et koju jõudes võtsin külmakoti, veeklaasi, oma ravimid ja arvuti ja kobisin voodisse. Võrreldes eelmise korraga on seekord paranemisel üks hea ja üks halb erinevus: halb on see, et valuvaigisteid olen võtnud rohkem kui peaks, aga valu on olnud järsk ja tugev; hea uudis on aga see, et verejooks jäi pidama paari tunni möödudes, nii nagu see peakski ehk siis tõenäoliselt seekord verehüüve ikkagi tekib. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud 🙂 Suunurk on jälle katki.

Igatahes puhkan ja proovin teha kõik endast oleneva, et paranemine läheks hästi.

Alumiste hammaste kohta sain aga jällegi halva uudise. Nimelt on need hambad seal igemes päris halvas asendis (umbes nagu sellel pildil) ja lisaks veel haraliste ja kõverate juurtega, nii et nende operatsioonid tulevad keerulisemad.

Kirurgi sõnul tuleb need enne osadeks puurida ja siis välja võtta. Ehkki mul on aeg nende eemaldamiseks kirja pandud, siis kaalun selle edasilükkamist. Kui ortodont vähegi sellega nõus on, siis ehk on võimalik alumised eemaldada sügisel. Sügis oleks minu jaoks hea aeg, sest treenin praegu Tallinna maratoniks, milleni on jäänud umbes viis ja pool kuud ja pikemaid paranemis- ja seega puhkuseperioode ei saa endale väga lubada. Samuti tunnen, et tahaks vahelduseks enda suhu olukorda, kus miski ei valuta ja häiri.
Eks ma mõtlen ja konsulteerin ja annan siis teada.

Ja hea uudis oli ka seekordne rahaline väljaminek. Arve tuli kokku täpselt 100 eurot, mis ei ole küll  väike summa, aga tervelt 78 euro võrra vähem kui eelmisel korral.

Hammast mulle seekord kaasavõtmiseks ei pakutud ja ma ei hakanud küsima ka, sest mälestusesemeks oleks see liiga kummaline. Eelminegi jäi mulle pidevalt igale poole ette ja lõpuks viskasin selle ära.

Aga kuna tarkusehambahuumor mind endiselt võlub, siis panen ühe pildi niisama 🙂

 

Kolm nädalat breketitega

Sildid

breketid, muljed

Homme saab mul täis kolm nädalat breketikandjana. Mis on selle ajaga toimuud? Esiteks on kadunud täielikult hammaste tundlikkus,  mis tähendab, et saan nüüd jälle süüa ka tahkemat toitu. Samas pean tunnistama, et olen ikkagi veidi ettevaatlik ja muretsen üsna palju, et äkki tuleb traat või koguni mõni breket lahti. Nagu eelmisel korral kirjutasin, siis külastasin nädal pärast breketite panemist jälle ortodonti, sest olin traadi tuubi seest välja tõmmanud. Arst asetas selle kenasti tagasi ja näitas ette, kuidas ma seda tulevikus ise teha saaksin.
Teiseks tunnen ma endiselt, et alumine ja ülemine hambakaar ei käi kokku nii nagu varem. Midagi on üleval muutunud, aga ilmselt on suuõõs ikkagi nii väike, et iga pisimgi muutus annab tunda, sest silmaga ei ole seni veel mitte midagi näha.

Uurin hambaid ja eriti neid viltuseid aeg-ajalt küll põhjalikult, aga liikumist pole täheldanud. Samas tundub mõnikord, justkui oleks hambad “lahtisemad”. Ma ei tea, võib-olla see ainult tundub nii. Järgmise postitusega panen pildi ka kaasa 🙂

Nii, mis veel? Õhtused pikad hambapuhastused on nüüd juba rutiiniks muutunud ja olen ka tagumiste hambavahede puhastamisel üsna vilunud. Ja üks asi, mis on vahepealsete nädalate juures eriti positiivne on see, et breketid on sundinud tegema toidusedelis väga teadlikke valikuid. Maailma suurima magusasõbrana olin ma harjunud ikka iga päev šokolaadi või komme sööma ja ega see ei pidanud alati just maailma kõige kvaliteetsem kraam olema. Nüüd on aga igasugused kummikommid ja muud kleepuvad ja venivad maiustused üsna välistatud. Isegi ei taha neid.
Homme on ees teise ülemise tarkusehamba eemaldamine. Arvestades mu eelmist kogemust, siis ma isegi ei hakka mõtlema, et kõik läheb hästi ja edukalt. Kuna tean, et see homne hammas on eelmisest veel kõrgemal, siis olen juba ette valmis hullemaks. Sel korral palun kindlasti ise juba alguses antibiootikumid endale välja kirjutada, ehk aitab see seekord põletikku vältida ja seeläbi tagada edukama paranemise.

Veidi selline tunne on küll 🙂