Kuna minu järgmise visiidini ortodondi juurde on veidi vähem kui kolm nädalat aega, siis otsustasin vahelduseks siia ka veidi muust kirjutada, nimelt suuhügieenist. Hammaste pesu vajalikkust pole vist kellelegi seletama või tõestama vaja hakata, kuid isegi selles lähevad arvamused sageli lahku: mõni arvab, et harjama peaks kaks minutit, mõni jällegi rohkem. Mõni arvab, et ühest korrast päevas piisab, mõni ruttaks võimalusel pärast igat söögikorda hambaid pesema. Mõni eelistab pesta ringjate liigutustega, mõni edasi-tagasi. Võimalusi on ju igasuguseid ja vastavat väljaõpet omamata ei julge mina ka mingisugust tõde kuulutada, aga hea meelega räägin, mismoodi mina oma hammaste eest hoolitsen.
Hiljuti läksin tavaliselt hambaharjalt üle elektrilisele hambaharjale. Tegu on kõige tavalisema ja poes umbes 28 eurot maksva Oral-B (Braun) hambaharjaga, millel väga palju igasuguseid tulesid ja vilesid (taimereid, signaale) küljes ei ole. Vaid siis, kui 2 minutit harjatud saab, annab vaikselt märku ja siis peseb edasi. Isiklikult olen väga rahul selle tööga, mis see pisike hari ära teeb. Kuna hambaharja pea on üsna väike, siis ulatun sellega ka kõige tagumiste hammasteni ja saan need tõeliselt puhtaks. Ka teiste hammaste puhul tunnen, et erinevus tavalise harjaga on tuntav ja hambad on puhtamad.
Olen foorumites kohanud mõnede inimeste arvamust, et elektrilise hambaharjaga pestes kipuvad igemed taanduma, aga arvan, et kui avaldada harjale vajutades vaid nõrka survet, siis ei juhtu midagi hullu. Ka minu hambaarst on elektrilise harja heaks kiitnud. Veidi aega tagasi pidin otse töölt hambaarsti juurde minema. Enne visiiti mõtlesin kiiresti töö juures hambad veel ära pesta (avastasin, et inglise keeles on olemas isegi vastav termin, mis tähistab enne hambaarsti külaskäiku hammaste läikimalöömist: dentalrush) ja haarasin kodust kaasa tavalise hambaharja. No oli ikka üsna harjumatu küll ja kuidagi kohmakana tundusin endale ja veendusin, et minule elektriline hambahari sobib (aga võib-olla on see mu hoopis laisaks teinud?). Samas on vastupidiseid näiteid kindlasti ka.
Selline see minu Oral-B on. Mugava inimesena tegin pildi telefoniga, seepärast ka kehv kvaliteet
Teine abivahend minu igapäevases suuhügieenis on hambaniit. Pean tunnistama, et läks ikka päris mitu nädalat enne kui hambaniit harjumuspäraseks ja rutiinseks muutus ehkki näiteks USAs on hambaniit sama loomulik kui hambaharigi. Minu tõukas lõplikult hambaniidiusku järgmine lause: “Igal hambal on viis pinda, mis vajavad puhastamist. Kui me harjaga pääseme ligi kolmele pinnale ja teeme kõik, et need puhtaks saada, siis miks peaks kaks ülejäänud pinda tähelepanuta jätma?“
Ja nende kahe pinna puhastamisel tulebki appi hambaniit. Minule on alati sattunud kätte jällegi Oral-B hambaniidid, sest neid müüakse ka tavapoodides ja ikka juhtun mõnikord endale „tagavaraks“ ostma. Tean, et hambavahede puhastamiseks on ka imepisikesed tikuharjakesed, aga neid ma proovinud ei ole. Mulle lihtsalt tundub nende kasutamine keerulisem, sest minu suus on hambad tihedalt kokku pressitud ja ehkki need tikud on tõesti peened, siis ma ei kujuta ette, kuidas need hammaste vahele saaksin. Hambaniit aga läheb kenasti.
Hambaniit ja suuvesi, millest ka kohe räägin
Õhtused suuprotseduurid lõpetan suuveega. Jällegi asi, mida veel paar aastat tagasi regulaarselt ei kasutanud. Siis kui Listerine igale poole müügile tuli ja soodsa hinnaga ka veel, siis otsustasin suuveest oma igapäevahügieeni osa teha. Ja ehkki mulle väga meeldis see värske tunne, mille Listerine (ükskõik milline) mulle suhu jättis, siis paraku suu limaskestale oli see minu puhul ülemäära kipitav ja lausa valus.
Uudishimulikuna hakkasin muidugi ka guugeldama, et kas suuvesi on üldse kasulik või pole selle kasutamisest erilist tolku ja enda üllatuseks leidsin mitmete inimeste postitused erinevates foorumites, kes väitsid, et pikaajalisel kasutamisel on suuvesi hammastele jätnud hoopis inetud ja silmapaistvad jäljed. Selguse saamiseks otsustasin asja üle küsida oma hambaarstilt, kes ütles, et suuvee kasutamine peaks samuti olema suuhügieeni loomulik osa, kuid suuvett suvaliselt supermarketiriiulilt haarata ei maksa.
Ta seletas, et ka tema juurde on pöördunud mitmed inimesed ning kurtnud, et suuvee kasutamisest on tekkinud hammastele pruunid jäljed. Et seda vältida, soovitas ta mul otsida suuvett, mis ei sisaldaks kloorheksidiini. Nimetatud aine on värvitu, raskestilahustuv, väga leeliseline laia toimespektriga antimikrobiaalne aine ning seda on hambaarstid kasutatud alates 1959 aastast (allikas: hambaarst.ee) ja see on reeglina sees igemepõletikuvastases suuvees. Minu hambaarsti sõnul ongi need suuveed mõeldud inimestele, kellel on hambad suus liikuvad ja lahtised ja igemed põletikulised. Minul selliseid kaebusi ei ole, seega soovitas ta hammaste värvi säilitamiseks pöörduda apteeki ning otsida sealt kloorheksidiini ja alkoholita suuvesi. Valisin Raeapteegist suuvee nimega Biorepair. Selle maitse on värske ja piparmündine, kuid piisaval lahja, et mitte haiget teha. Konsistentsilt on see tihke ja veidi nagu … lubjane, aga see ei häiri.
Lõpetan jällegi ühe hambapildiga. Oeh, tahaks juba pihta hakata kõigega.
-M.
2011 Pärnus
