Poolteist aastat hiljem

Päris uskumatu, et mõni asi võib võtta poolteist aastat või isegi natuke rohkem, aga nii juhtus.
Kunagi ammu lubasin teha ka kokkuvõtva postituse sellest, kui palju minu brekusaaga maksma läks ja lubadus on ju lubadus, mis sest, et selle täitmiseks aega oodatust märksa rohkem kulus, kui arvasin. Vabanduseks ei olegi mul tegelikult õigupoolest midagi öelda – esmalt oli kiire, siis ilmselt mõtlesin, et aega on, siis ei sattunud siia mõnda aega ja läks meelest, siis lõpetas töötamise meil, mida siia sisselogimiseks kasutasin ja parool läks ka meelest ja nüüd nägin, et teises brauseris on see salvestunud 🙂 Nii et saan oma postituse ikkagi ära tehtud.
Taustast siis meeldetuletuseks nii palju, et sain breketid 2014. aastal märtsikuus, kandsin neid aasta ja üheksa kuud ning need eemaldati 2015. aasta detsembris. Kogu muu protsess on blogis jäädvustatud, nii et muudele küsimustele peaks sealt vastused saama.
Aga hinnast! Alljärgnevas tabelis on toodud vist enam-vähem kõik kulutused, mida kandsin – loodetavasti jääb see tabel kenasti näha ja ei nihku paigast.

Konsultatsioon, patsiendi uurimine, raviplaani koostamine 22 eurot. Kuna minust sai Maxilla püsiklient, siis tegin ka kleindikaardi, et edaspidi soodustust saada. Kaart maksis 13 eurot ja hakkas kehtima kohe. Visiit kokku seega 35 eurot, millest maha 5%. Kokku 33.75
Koljukülgülesvõte, jäljendite tegemine, 92.15 eurot
Breketite kleepimine ülakaarele (Damon Clear kuuel hambal) 765.51 eurot
Hammaste kontroll ja traadi vahetamine ülakaarel 33.25 eurot
Breketite kleepimine alakaarele 656.26 eurot
Üla- ja alakaarel traadivahetus 66.50 eurot
Üla- ja alakaarel traadivahetus 66.50 eurot
Kaare aktiveerimine, brektsüsteemi kontroll, ligatuuride aktiveerimine, kummisikutute asetamine 71.25 eurot
Aktiveerimine, uus kaar, sikutid 71.25 eurot
Aktiveerimine, uus kaar, sikutid 71.25 eurot
Kahe kaare aktiveerimine, kummisikutid 66.50 eurot
Aktiveerimine kahel kaarel 57 eurot
Aktiveerimine kahel kaarel 57 eurot
Aktiveerimine kahel kaarel 57 eurot
Breketite eemaldamine, hammaste puhastamine, püsiv retainer, Essix retainer 512 eurot

Nii et kokku läks 2677 eurot.

Nüüd poolteist aastat pärast brekude eemaldamist olen endiselt tehtud otsusega väga rahul – just hiljuti jaanipäeva pilte vaadates märkasin, et naeratan igal pildil 🙂

Mõned näited 🙂
profiilikas

BeautyPlus_20170623184039_save

Rabamatk

Nüüd on aga uus mure platsis – kuna ma olen hirmus suur teejooja, siis on see muutnud hambad natuke …  kollakaks ja hea meelega tahaks tooni natuke valgemaks saada? Milline meetod selleks kõige tõhusam võiks olla? Anyone?

Tervitades
Maria

 

 

 

 

 

 

 

 

Breketitest prii!

Ma olen seda postitust nüüd juba 12 päeva edasi lükanud ja ega ma ei oska praegugi kirja panna õige järjekorras neid asju, mida ma öelda tahaks. Kas see peaks olema kõike kokkuvõttev postitus või hoopis viimasest visiidist rääkiv? Või mõlemad? Ma parem alustan algusest 🙂

Ma olen siin üle ühe korra kuulutanud, et 11. detsembril eemaldatakse mul breketid ja selleks ajaks olen ma neid kandnud täpselt aasta ja üheksa kuud. Oeh, ma olin nii elevil terve sellele päevale eelnenud nädalal ja ka tooli istudes oli suur ärevus sees.

Arst kaua ei mõelnud ja asus kohe asja kallale. Esimese toiminguna hakati mulle paigaldama püsivaid retainereid kuue esihamba siseküljele nii alla kui ka üles. Selle tarbeks puhastati esmalt hammaste pinnad ja alumisel kaarel oli mul tekkinud esihammaste taha ka pisut hambakivi ning ka see eemaldati. Retainerid on õhukesed kullavärvi traadid, mis iga hamba külge valguskõvastuva komposiitmaterjaliga kinnitati. Kui see tehtud sai, siis hakkas põhitöö breketite eemaldamisega. Esmalt võeti ette alakaar ja murti breketid hammastel lahti. See oli nii kummaline ja mõneti ka ebamugav protseduur sest häält ja rakendatud jõudu arvestades tundus mulle, et kõik mu hambad murtakse katki. Nii õnneks ei läinud ja nägin peagi laual oma breketeid-seekord hammastest eraldi. Järgnes suur töö hammaste liimijääkidest puhastamisega ja poleerimisega.

Täpselt sama protseduur järgnes ka ülakaarel. Sel korral tundus see eemaldamine veel jubedam ja ma väga hindan, et arst sellel ajal hoopis muud juttu tegi ja mõte natuke eemale liikus. Puhastamise protsess kestis üsna pikalt ja mäletan, et mingil ajal oli mul vist suus korraga kolm instrumenti 🙂 Aga puhtaks nad said ja viimase asjana tuli veel eemaldada ühelt hambalt kõrgendus, mis sinna ravi alguses paigaldati. Ma püüan praegu seda visiiti mälu järgi taastada ja arvan, et üsna edukalt, kuid võib-olla on mõni pisiasi meelest läinud. Kõige viimane tegu oli veel hambakaarest jäljendi võtmine, et saaks mulle valmistada eemaldatava Essixi retaineri, mille sain kätte mõned päevad hiljem, kuna reede õhtul oli labor juba suletud. Ehkki esilagu oli plaanis ka soodapesu, siis jätsin selle protseduuri ära, kuna on jõulukuu ja mul on ees ootamas lihtsalt nii palju kulutusi, et soodapesu edasilükkamine tundus hea mõttena. Säästsin natuke 🙂

Kui peeglist oma uut hambumust nägin, siis oli see harjumatu hoolimata sellest, et olin mõttes oma naeratus väga palju kordi ette kujutanus. Ma olin arvanud kogu aeg, et mul on suhteliselt pisikesed hambad, aga tuleb välja et täitsa parajad on. Aga sellega, et breketeid mul ei ole, harjun mõneti praegugi veel. Harjumine püsivate retaineritega tuli suhteliselt kiiresti. Kui esimese päeva õhtul natuke susistasin S-tähte, siis praeguseks on see läinud.

Kui läksin pool tundi pärast breketite eemaldamist sõbrannaga kohvikusse teed jooma ja kooki sööma, siis hakkasid mängu tulema juba naljakad refleksid, mille olemasolust ma ei teadnudki midagi. Nimelt oli mul vist tekkinud harjumus pärast söögist ampsu võtmist breketirida keelega üle tõmmata, et sealt toiduosakesed kätte saada. Sedasama tegin ka nüüd, kui võtsin tüki šokolaadikooki – nii harjumatu oli tõmmata keelega üle sileda hambarea :).

Tuttavate ja lähedaste reaktsioonid on olnud seinast seina – mõni märkab kohe, mõni ei saa arugi, et midagi oleks teisiti ja mõni ei saa lihtsalt aru, miks ma keset sombust detsembrit järsku nii palju naeran 🙂

Alateadvus on märku andnud, et mingid hirmud mul selle kõigega seoses ikkagi on ka. Kahel esimesel ööl kolmest nägin unes, et hambad liikusid tagasi ja need olid tõelised õudusunenäod. Hommikul ärgates päris kohe ei toibunudki ja kontrollisin ikka peeglist ja keelega üle, kas kõik on omal kohal. See hirm on samas mõneti säilinud praegugi, sest kui sain Essix retaineri kätte ja juhised kanda seda 8-10 tundi ööpäevas, siis ma puhtalt kindluse pärast kannan seda ikka natuke rohkem. Sportides suhu ei pane, aga kui on teada, et tuleb näiteks tunde arvuti ees viibida, või on pikk sõit ees või kinokülastus, siis Essix ikka suhu.

Nii, mis veel. Ma vaatasin praegu üle oma vanad postitused ja naljakas, kui lühike on inimese mälu – ma olin näiteks unustanud juba kummisikutid ja kummiketi. Ja ma ei mäletanudki, et ma vahepeal agaralt oma tarkusehambaid välja lõikamas käisin. See tuletab meelde, et üks neist on ikka veel olemas ja peab ka selle eemaldamise millalgi ette võtma.

Ja kui keegi oskab soovitada mõnda meetodit, millega hambad tõhusalt valgemaks saab (kabinetis ikkagi), siis on kõik soovitused oodatud. Ma ise pole oma guugeldamisest hoolimata suutnud välja raalida parimat viisi.

Blogi jääb aga avatuks, sest ootamatult paljud leiavad siia ikka tee ja kui see kellelegi abiks on, siis on mul ainult hea meel. Ja eks ma saan siia oma tulevastest samateemalistest seiklustest ka postitada, kas või valgendamisest, soodapesust või selle viimase tarkusehamba eemaldamisest.

Põhjus, miks ma aga postituse alles nüüd teen on tegelikult selles, et mul ei olnud tehtud mingit normaalset pilti, millega saadud tulemust näidata. Õnneks oli meil eile tööl väike jõuluistumine ja jäin paaril korral kaamera ette. Lisaks palusin heal kolleegil ka täna mõne klõpsu teha ja saan näidata, milline mu naeratus nüüd välja näeb.

Piltidelt on nii hästi näha, et ma vajan hädasti hammaste valgendamist 🙂 Ennast häirib nende toon väga.

Ja no muidugi on osadel piltidel (musta pluusiga) naeratus hästi ebaloomulik, kuna oli ju vaja poseerida ja medal sellele inimesele, kes oskab olla loomulik 🙂

_MG_0504-2

_MG_0539

_MG_0513

_MG_0532

_MG_0505

_MG_0544

IMG_8731 - Copy

IMG_8746 - Copy

Selline on minu Essix retainer (karbi sain kliinikust kaasa):

IMG_8761

Huh! Mul jäi kindlasti midagi mainimata, aga praegu ei suuda meenutada, seega lõpetan korraks ja torman veel viimaseid ettevalmistusi pühadeks tegema. Enne aga tahan tänada kõiki armsaid lugejaid ja kaasaelajaid, kes toredaid soovitusi jagasid ja hea sõna sekka ütlesid. Mul oli väga põnev aeg ja kui te näete tänaval kedagi minu moodi, kes totakalt naeratab, siis see olengi tõenäoliselt mina 🙂

Rahulikke pühi ja meeleolukat vana-aasta lõppu!

 

 

Kõigest kuukene veel :)

Oh, ma olen nii elevil. See aeg, mil ma breketiteta naeratada saan tuleb aina lähemale. Möödunud reedel oli mu eelviimane visiit ortodondi juurde ja visiidi lõpus rääkisime juba ka järgmisest korrast ja sellest, mis mind täpselt ees ootamas on.

Visiit ise oli aga ennekõike paika pandud selleks, et näha veel kuu enne breketite eemaldamist, kas kõik on ok ja teha viimane aktiveerimine. Esimest korda pandi mulle üles ja alla kummikett ja seda peaaegu terve hambakaare ulatuses. Tuleb tunnistada, et kui vähemalt 4-5 viimast visiiti ei ole mulle mingeid vaevusi hiljem põhjustanud, siis reede õhtul ja nädalavahetusel tundsin küll, et hambad on väga tundlikud ja näiteks pisut kõvemate küpsiste söömine oli üsna vaevaline. Praeguseks on see tundlikkus peaaegu üle läinud ja olukord normaliseerunud.

Järgmine visiit on mul aga 11. detsembril. Sinna on praeguse seisuga täpselt 31 päeva-täpselt kuu. Oeh, ma olen nii ärevil juba praegu, sest tean, et arvestades minu tegemisi ja põhimõtteliselt tunnikaupa paika pandud novembrikuud, läheb see aeg imekiiresti. Järgmine visiit ei möödu niimoodi 15 minutiga, nagu nüüd juba harjunud olen ja minu jaoks on reserveeritud koguni poolteist tundi. Selle aja sees eemaldatakse breketid ja puhastatakse hambad liimijääkidest, võetakse jäljendid, mille baasil valmistatakse laboris Essix retainerid, kleebitakse hambakaarte taha kuue hamba ulatuses püsivad retainerid (traat, mis sinna jääbki) ja teeme hammastele ka soodapesu, et eemaldada kõik vahepeal kogunenud pigment. Sain ka teada, et ehkki olin kuskilt lugenud, et Essixit peaksin kandma ööpäevaringselt esialgu, siis tegelikult piisab kui kanda seda öösel 8-10 tundi ja nii järgnevad kaks aastat. Seda saab hõlpsalt magamise ajal teha, arvan ma. Ühtlasi mõtlen, et kui breketite eemaldamisest on umbes kuu möödas, siis võiks endale sünnipäevaks kinkida ka näiteks hambavalgendusprotseduuri, aga kui palju ma ka ei uuriks, ma ei suuda leiutada, milline viis on see, mis oleks tõhus ja mitte ülemäära kahjulik. Ma olen selles osas natuke loll ja veel väga ei orienteeru. Viimasel ajal on pinnale ujunud ka mitmed ilusalongid, mis suht olematu hinna eest supertulemust lubavad, aga ma olen selles osas ikka väga skeptiline.

britiga

Millegipärast olen ma kogu aeg arvamusel, et kallis on hea, seega kaldun ikka hambaarsti kabinetis tehtavate ja üsna kulukate protseduuride poole, aga mine tea-äkki ma olen asjadest üldse valesti aru saanud ja tegelikult polegi mingit vahet. Kui nüüd ise selle lause üle loen, siis tundun endale veel lollim. Mu tingimused ilmselt on ikkagi sellised, et kas hambaarstikabinetis teostatav valgendusprotseduur või kapedega valgendamine, kus saan ise otsustada, millal aitab. Kindlasti konsulteerin selles osas aga oma hambaarstiga, sest kui ma juba nende sirgeksajamise tõelise professionaali kätte usaldasin, siis julgen seda teha ka muude küsimuste puhul.

Reedene visiit maksis mul kokku 57 eurot, järgmine visiit tuleb aga midagi üsna ulmet. Kui breketid eemaldatud on, siis teen visiitide arvu, maksumuse, tulemuse ja protseduuride kohta ilmselt ka ühe pikema postituse. Seal esitatavad arvud ei pretendeeri kindlasti absoluutsele tõele, aga kui keegi teeb oma teekonnal sarnased valikud, siis teab enam-vähem ette, mida oodata on.

seniks aga kaunist sügise jätku. November on seni veel täitsa mõnus olnud 🙂

botaanikaias

Lõpp on lähedal

Jaa, täpselt nii ongi. Vähem kui kolme kuu pärast peaksin eeldatavalt olema breketivaba! Kui kõik sama hästi edasi läheb.

Eilsel visiidil ortodondi juurde midagi ülemäära põnevat ei juhtunud: vahetati ära vaid ülakaarel olnud metallligatuur ja samasugune ime-imeõhuke traatketike pandi ka üle kuue alumise hamba. Näha seda kuidagi ei ole ja pärast käiku ei ole hambad ka nüüd, järgmisel hommikul, kuidagi tundlikumaks muutunud. Jätkub täiesti tavapärane elu. Tagasiside ortodondilt oli väga positiivne, kõik on paigas ja ka too pisike alumine hammas, mis veidi liiga keele pool oli, on nüüd kenasti omal kohal.

Juba varasemalt oli paika pandud, et selle aasta viimane visiit leiab aset 11. detsembril. Enne seda käin ühe korra end veel novembri alguses näitamas, et detsembrikuus mingeid üllatusi ees ei ootaks. Juba mõtlen, kui kummaline võib tunduda keelega üle hammaste tõmbamine, kui midagi seal ees ei ole 🙂 Jõuluaeg saab igatahes olema naeratusterohke. Rohkem midagi ei ütlegi, panen hoopis ühe pildi, sest mõni jooksis eelmisel pühapäeval oma teise täispika maratoni 🙂

Pärast maratoni

 

Kummisikutite lõpp. Praeguseks

Sildid

, , , , ,

Olen selle postituse üleslaadimisega kaks nädalat hiljaks jäänud. Põhimõtteliselt oli see mul valmis juba 24. juulil, kui viimati ortodondi juures käisin. Vahepeal pidin aga oma viienädalaselt puhkuselt tagasi tööle naasma ja töö pole just ülemäära hellitanud.

Minu tookordne visiit oli õnneks juba natuke teistsugune, kui viimasel ajal tavaks on saanud. Ma olen nii väga hakanud ootama seda päeva, mil mul breketid eemaldatakse, nii et viimased kuud kui ma muudkui mässasin oma kummisikutitega, kuid ise mingeid muutusi märgata ei osanud … no oli natuke tüütu.

Tol reedel hindas ortodont mu hambad üle ja tundub, et kaks kuud kolmnurkselt kantud kummisikutid on oma tööd korralikult teinud ja vähemalt praegu ma neid enam kandma ei pea. Jee! Järelejäänud sikuteid veel ära ei viska, sest neid veel vaja minna, aga sisimas loodan natuke, et äkki ikka ei ole. Esimesed päevad nendeta olid harjumatud ja pidevalt tundsin, et midagi on puudu, aga nüüd on hambad mõnnad-käivad kenasti kokku ka ilma sikutiteta.

Samuti ei ole mu hammaste ülakaarel enam kummiketti, vaid see asendati pika metallligatuuriga, mis üle mu breketite nüüd lookleb. Kuigi see on metallikarva, siis on ta põhimõtteliselt märkamatu ja muret mulle ei valmista. Ma isegi eelistan seda varianti rohkem kui valget kummiketti – minu suur armastus aasia köögi vastu lihtsalt ei lubanud ketil pikalt kaunis ja valge püsida, mistõttu nägi see paari nädala möödudes juba üsna halb välja. Metall aga värvi külge ei võta ja see mure on nüüd murtud.

Alumisel kaarel muudame ka pisut (mu meelest vähem kui pool millimeetrit) veel ühe hamba asendit, mistõttu tundsin üle hulga aja ka seda päris “breketivalu”, mida ma juba üsna ammu kogenud ei olnud. Tahaks öelda, et mõnus nostalgia, aga no ei olnud.

Järgmise visiidi panime kirja 18. septembriks ja samuti panime kirja aja, millal ma eeldatavalt oma breketitest lahti saan – praeguse seisuga on see 11. detsember. Selleks ajaks olen breketeid kandnud kaks päeva vähem kui aasta ja üheksa kuud, seega mõnevõrra on on raviaeg pikem, kui esialgu planeeritud. Naljakas on mõelda augustis detsembri peale, aga ma ikka natuke mõtlen. Praegu on selle ajani natuke rohkem kui neli kuud ja ma lihtsalt loodan, et see aeg läheb kiiresti. Õnneks tundub, et taas tööl olles, lähebki aeg ülikiiresti. Leppisime arstiga ka kokku, et pärast breketite eemaldamist teeme hammastele ka soodapesu, et need tõeliselt puhtaks saaks. Oeh, ma juba ootan.

Maksma läks seekordne visiit 57 eurot.

 

Selfie

Sildid

, , ,

Ma pole endast väga kaua ühtegi selfiet teinud, aga jäin täna kuidagi kauaks tööle ja mõtlesin, et näitan oma hambakaari praegusel kujul teile ka. Ja kuna ma ei viitsi pilte arvutisse tõmmata, siis kirjutan seda postitust telefoniga. Vaatame kuidas õnnestub. Pikk tööpäev on näkku kirjutatud ja väsimus karjub igast otsast vastu, aga mis seal ikka.

 

imageimage

Kummisikutite pealetung

Kirjutasin selle postituse valmis juba reedel, kuid jätsin igaks juhuks avaldamata, sest arvasin, et lasen emotsioonidel ja mõtetel pisut settida ja vaatan, millise pilguga mõne päeva pärast asjadele vaatan.

Reedel käisin üle kahe kuu jälle ortodondi juures korralisel visiidil ja täiesti julgelt võib selle visiidi märksõnadeks pidada ELASTIKUID. Üla- ja alakaarel traati ei vahetatud ja vaid pingutati veidi ja vahetati üleval kummikett, aga muutus toimus kummisikutite kandmises.

Kui varem kandsin kummisikutit vaid vasakul pool ja diagonaalis ülevalt alla, nii et üleval kinnitus üks ots silmahamba külge ja all teine ots alakaare kuuenda hamba külge selliselt …

tavaline

… siis nüüd on kõik… risti-rästi. Sikuti kinnitub korraga kolme kohta, niimoodi moodustubki kolmnurk ja välja näeb see selline:

kolmnurk_2 (tegu pole minu suu ja hammastega, vaid otsingu käigu leitud pildiga, mis on identne minu omaga. Ise pole enda suust veel pilt jõudnud teha)

Kuna sikutid on mõlemal pool, siis ei saa suud eriti laialt lahtigi teha. Just tahtsin haigutada, aga …no ei saanud korralikult. Söömise ajaks hakkan neid ilmselt nüüd ära võtma ja vähemalt praegu tundub, et ilma peeglita on nende tagasisaamine pisut raskendatud. Ka hammaste tundlikkus oli pärast visiiti ja ilmselt tänu sikutitele sel korral natuke tugevam kui paaril viimasel korral. Esimesel ööl ärkasin koguni keset ööd üles, et üks valuvaigisti endale otsida. Päris tugevalt on tunda, et sikutid on kolme kohta kinnitudes ikka väga pingul ja minu harjumus naeratada nii, et suu on laialt lahti jääb ilmselt mõneks ajaks tahaplaanile-lihtsalt ei saa 🙂

Mäletan, et kui möödunud aasta oktoobris kummisikutid mulle esmakordselt peale asetati, siis lugesin hiljem erinevatest foorumitest, et nende korrektne kandmine võib aidata kaasa raviaja lühenemisele. Siis mõtlesin, et need, kes elastikuid hooletult kannavad on ilmselt natuke lohakad ja mitte parimale ravitulemusele orienteeritud. Nüüd aga mõeldes järgnevatele kuudele, siis arvan, et täiesti vabalt võin minagi unustada need tagasi asetada, kui näiteks olen söömise ajaks ära võtnud, aga kavatsen olla hoolikas ja endale pidevalt korrutada, et elastikute korrektne kandmine on vaid minu enda hüvanguks ja tulemus on perfektne naeratus.

Mis seal salata, natuke tõmbas see reedene visiit tuju alla ja tundub, et breketivaba aeg liigub kuskile kaugesse tulevikku ja ei paistagi kuskilt. Loodetavasti tuleb tuju millalgi tagasi.

Maksma läks seekordne visiit 66.50 (kahe kaare aktiveerimine+ kummisikutid-5% püsikliendi soodustus)

Vaatasin vahepeal tehtud pilte ja näen, et olen pilditegemise ajaks sikuti ära võtnud-jube edevus…

1960937_10205235709268718_9205703385923216924_o

Selliselt naermine on praegu välistatud. Pilt tehtud veebruaris.

IMG_1907

Ei hakanud tuttava nägu siin ära udutama, las olla 🙂

 

VVV ehk viis visiiti veel

Sildid

, , , ,

Oeh, ma vaatan, et alustasin selle postituse kirjutamist mõned päevad pärast 20. märtsi, kuid mingil põhjusel ei jõudnud postitamiseni. Põhjusek soli vist see, et mul ei olnud panna ühtegi uuemat pilti ja ega ma ka nüüd paremas seisus ole, aga tahaks selle ikkagi ära teha. Viimane visiit ortodondi juurde oli mul niisiis 20. märtsil ja järgnev jutt ongi kirja pandud mõned päevad pärast seda.

Mõned päevad tagasi käisin järjekordsel visiidil ortodondi juures. Viimased 3 visiiti on mul olnud paarikuuste vahedega, nii et ma kuidagi tunnen, et kui varem mõtlesin päeva jooksul brekude peale üsna tihti, siis nüüd on need muutunud kuidagi …kaugemaks?

Igatahes oli mul väga hea meel möödunud reedel jälle Maxillasse sisse astuda ja nagu jaanauris ka mulle juba öeldi, oli kliinikus “minu” ortodont tagasi. Ma pole iial kohanud teist nii südamlikku arsti, kes naastes oma patsiente kallistab ja kelle rõõm taaskohtumiste üle nii siiras on. Tuju oli kuni õhtuni hea!

MInu hammaste praeguse asendi ja vahepealse progressiga jäädi väga rahule ja kiideti, et avanev pilt on väga hea. Taaskord vahetati alakaarel traatkaar teraskaare vastu ning üleval pingutati olemasolevat ja vahetati kummikett. Sama protseduur, mis on viimasel paaril korralgi olnud. Jätkan ka elastikute kandmist, et saada keskjoon kohakuti, kuigi ka ise näen visuaalselt, et selles suunas on tore liikumine toimunud.

Ravi edasise käigu kohta sain teada, et ilmselt päris septembris veel brekusid ära ei saa, kuid päris kindlasti selle aastanumbri sees. Hinnanguliselt jääb mul viis visiiti veel, millest järgmine on maikuus ning viimased pidid olema lühema vahega. Viis visiiti tundub iseenesest nii vähe, aga samas kui vahed visiitide vahel on suhteliselt pikad, siis aega kulub ikka. Põgusalt mainisime ka võimalust pärast breketite eemaldamist ja hammaste pisikest “taastumist” läbida valgenduskuur, aga eks see tuleb päevakorda kunagi sügisel 🙂

Muud olulist praegu polegi. Mul oli kindel plaan lasta nädalavahetusel endast hunnik naeratavaid pilte teha, kuid kui ilusad päikeselised ilmad ära kadusid ja tuul ning sadu asemele tegid, siis kadus see mõte kuhugi kaugele ära. See omakorda tähendab, et mul pole jälle illustatsiooniks head pilti panna.

Nüüd jätkan aprillikuu muljetega. Ehkki hammaste tundlikkus kadus sel korral suhteliselt kiiresti, siis paar asja teevad mulle ikka häda. Alumine traatkaar on paari viimase öö jooksul kuidagi hõõrunud põse sisse korraliku… vao ja see teeb natuke valu. Mitte midagi hirmsat ei ole ja mingit lahtist haava ka mitte, aga ära hõõrunud on küll. Ma praegu isegi ei kujuta ette, kas vahast oleks siin abi… selle paigutamine oleks juba natuke keeruline.

Lisaks ei ole ma oma toitumist ja sööki jälginud selle pilguga, et kuidas see mu kummiketile mõjuda võib. Tulemuseks on see, et vähem kui kuu ajaga on kett värvunud kollakaks ja minu jaoks muudab see natuke üldmulje hammastest ka kollakamaks. Muid muresid praegu justkui polekski. Las brekud teevad oma tööd ja mina ootan kannatlikult 🙂

Hindadest ka, tšekki mul praegu küll käepärast ei ole, kuid minu meelest läks maksma midagi 72 euro kanti-seal sees siis alakaarel traadivahetus, ülakaarel aktiveerimine ja lisaks kummisikutid (ahjaa, neid olen ma hakanud täiesti ootamatult kuidagi unustama, jälle miski, mida ma seletada väga ei oska 🙂

 

Palju õnne minu breketitele!

Sildid

, , ,

Eile, 13. märtsil möödus aasta sellest päevast, kui mulle breketid kleebiti. Hurraa, palju õnne armsad brekud-olete kenasti vastu pidanud ja suure töö ära teinud.

Praegu mõtlen, et ehkki ma lähedastele aeg-ajalt ikka hädaldan, et tahaks juba brekudest lahti saada, siis tegelikult on see aasta läinud hämmastavalt kiiresti ja kindlasti läheb ka see pool aastat, mis kõigi eelduste kohaselt veel jäänud on. Ma vähemalt loodan nii.

Nii mõnus on praegu juba vaadata peeglist seda hambumust, mis on tekkinud. Ma pole seda vist varem maininudki, aga lisaks ilusale sirgele hambareale lubavad Damon breketid naeratuse ka pisut laiemaks muuta ja ma võin täiesti ausalt, käsi südamel, vanduda, et minu hambumusega täpselt nii läinud ongi. Ja natuke naljakas on, et sirge hambareaga paistab mulle isegi hammaste kuju natuke teistsugune – kõik hambad tunduvad õige pisut suuremad olevat 🙂

Ma olen jäänud päris paljude piltide peale oma tublide breketitega ja hea meelega näitaks neid siingi, aga paraku on need mul eranditult kõik teises arvutis. Järgmisel reedel lähen ortodondi juurde tavapärasele visiidile ja kui sellest postituse teen, siis ehk juba teisest arvutist ja saan ka pilid juurde lisada. Seniks aga kõik õue ilusat päikest nautima ja kevade saabumisest rõõmu tundma!

PC02215

Valusaim aeg senises ravis

Sildid

, , ,

Eile käisin üle hulga aja jälle ortodondi juures. Eelmisest visiidist oli möödas pisut rohkem kui 12 nädalat, sest detsembrikuus polnud arstil võimalik mind vastu võtta, aga see selleks.

Mäletan, et pärast mu viimast visiiti oktoobrikuus tundsin seda tavapärast valu ja hammaste tundlikkust väga vähesel määral ja tegin oma peas kohe järelduse, et äkki on nüüd brekud juba nii kaua olnud, et tundlikkus pärast aktiveerimist muutbki üha nõrgemaks ja kaob lõpuks üldse ära. Eile sain aru, et minu järeldused olid ikka täiesti valed.

Visiit ise oli juba üsna rutiinne. Ülemisel hambakaarel pingutati traatkaart ja vahetati ära kummikett uue vastu (see oli muutunud nii pika ajaga tumedamaks ja selle vahetust ootasin pikkisilmi). Alla sain täiesti uue kaare ja olingi kabinetist väljas.

Mul on kujunenud tavaks, et kui pärast visiiti kuhugi tormama ei pea, siis lähen mingisse söögikohta, luban endale head-paremat ja söön kõhu korralikult täis, sest tundlike hammastega ei ole ma kuidagi toitu nautima õppinud. No ja tegin sel korral ka nnii. Istusin maha, tellisin söögi, sain söögi kätte ja ei tahtnud esialgu nagu uskudagi, et juba siis andsid hambad endast märku. Aga nii oligi. Ja õhtuga see aina süvenes. Kummalisel kombel valutas rohkem just ülemine kaar. Öösel lõin kaks hambakaart unesegasena omavahel kuidagi liiga tugevalt kokku ja see oli täielik põrguvalu, mida ma enne viimase kümne kuu jooksul tundnud ei ole.

Üldse on kõik mu suus ja selle ümber toimuv praegu väga ebamugav: mõlemas suunurgas on ohatised, hambad on ülitundlikud ja ülakaarel on tagumistel hammastel olevad tuubid põsed seestpoolt veidi katki kraapinud-tõeline hädaorg :), aga küll see nädala pärast kõik jälle kombes on.

Ravi edasisest käigust sain kuulda niipalju, et ülemisel kaarel jäädaksegi nüüd vist kaart ainult aktiveerima, kuid alumisel peaks mõned korrad kaart veel vahetama. Poolteist aastat raviajana on endiselt reaalne, kuigi eks ma lootsin ikka natuke, et ehk saab vähemaga hakkama. Kummisikuteid kannan ka endiselt.

Maksin ma sel korral 71,25 eurot (aktiveerimine+uus kaar+kummisikutid).

Ja toreda uudisena sain teada veel seda, et minu järgmise visiidi ajal, 20. märtsil, võtab mind jälle vastu dr Kiviloo. Äkki on sel ajal kevad ka juba natuke nägu näitama hakanud. mIna igatahes ootan juba hirmsasti 🙂

Ja aega, mil korralikult õuna hammustada saab ootan ka 🙂

oun