Nutikad breketid ja õel hambakivi

Sildid

, , ,

Sel neljapäeval saab täis viis nädalat breketite kleepimisest alakaarele ja ma pean iseenda ja ilmselt ka teie suureks üllatuseks mainima, et päris ära pole alumiste hammaste tundlikkus selle aja jooksul kadunud. Muidugi on see märgatavalt väiksem võrreldes esimese nädalaga ja söön südamerahuga kõike, aga näiteks võileiba hammustades on tundlikkusest ikka veidi märke.

Aga kirjutada tahtsin ma tegelikult hoopis sellest, kuidas ma jätkuvalt imestan selle üle, et pisikesed breketid ja kaar teavad täpselt, mida teha. Lisaks sellele, et mul alumisel kaarel esimesed hambad suures ruumipuuduses vaevlevad ja seetõttu puseriti asetsevad, on üheks mureks ka kaare “ebakorrapärane” kuju. See tähendab, et hambakaar ei ole päris kaarekujuline, vaid teeb umbes viienda hamba juures (vasakul) kerge jõnksu sisse. Seda on eriti hästi näha kaare järgi, mis samamoodi jookseb.

Viimastel päevadel olen aga tundnud, kuidas just selle viienda hamba juures midagi toimub. See ei ole valu, vaid mingisugune kerge ebamugavustunne, mida tunnen hommikuti. Eile õhtul hambaid niiditades panin tähele, et just sealkandis on hammaste vahed veidi laiemaks muutunud. Ma olen vist varemgi märkinud, et minu meelest on niiditamine parim viis saamaks aru, et midagi on jälle muutunud. Eriti juhul, kui muutused on olnud veel nii väikesed, et neid visuaalselt näha ei olegi. Nii ma siis niiditasin seal peegli ees ja rõõmustasin omaette, et asi toimib 🙂

Peegli ees oma suuõõnt jälle põhjalikult revideerides märkasin aga midagi, mis mind üldse ei rõõmustanud. Tundub, et kahe alumise esihamba vahele on tekkinud hambakivi ja see tegi mind küll õnnetuks. Samast kohast lasin hambakivi eemaldada jaanuari keskpaigas ja pärast seda on olnud (ausõna!) kogu suuõõne eest hoolitsemine ja suuhügieen eeskujulik ja ma lihtsalt ei mõista, kuidas see hambakivi jälle sinna tekkida võis. Guugeldades leidsin, et see ongi piirkond, kuhu hambakivi kõige sagedamini tekib ja mõnel inimesel tekibki see kiiremini kui teistel. Tegelikult see muidugi ei lohuta. Aga põhjuse hambaarsti juurde aeg kirja panna andis see küll. Niikuinii pean rutiinsesse kontrolli minema, sest ehkki ma olen vahepeal külastanud korduvalt nii ortodonti kui ka suukirurge, siis nemad teevad ikka oma tööd ja minu hambaarst oma tööd. Ja minu kodune ortodont teeb oma tööd, sest vahepeal olen jälle kaks korda kaare tuubi seest välja tõmmanud kogemata 🙂

Natuke niiditamise (see vist ei olegi tegelikult sõna) huumorit ka
floss
www.pinterest.com

 

Kodune ortodont

Täna juhtus nii, et kiirustades söödud lõunasöögi käigus õnnestus mul alakaarel vasakult poolt traat jälle tuubi küljest lahti tõmmata. Mäletatavasti juhtus see mul ka breketravi esimesel nädalal, kui vaha asetamisel liiga kohmakas olin. Kui tookord traati tagasi asetamas käisin, siis andis mu kuldne ortodont dr Kiviloo võimaluse peegliga jälgida, kuidas see täpselt käib. Tegu oli tema käes tõesti vaid vähem kui minut kestva liigutusega ja tundus üsna lihtne olevat. Otsustasin juba siis, et kui selline asi peaks veel juhtuma, siis katsun esialgu oma jõududega hakkama saada.

Täna see siis juhtuski. Uurisin ja uurisin seda traati peeglist ja sain aru, et ise ma seda siiski vist tegema ei hakka, sest … no nii kitsas on. Ja peegelpildi järgi manööverdamisel tundus nii riskantne, et igasugune eneseusaldus kadus ka ära. Lihtsalt ei tahtnud riskida, et teen jõudu rakendades mõne vale liigutuse ja tekitan hoopis suurema kahju. Ja õige pea sain ka aru, et vähemalt sel nädalal ma ortodondi juurde ei jõuaks, isegi mitte viieks minutiks, mis kogu vastuvõtu jaoks kuluks.

Jäi üle kolmas variant – pöörduda hea elukaaslase Mihkli poole. Vedasingi ta vannituppa, mis oli sel hetkel kõige parema valgusega ruum meil. Näitasin ette paremalt poolt,  milline on see tulemus, kuhu me peame üheskoos jõudma ja demonstreerisin, kuidas see traadiots teisel pool ikka lahti on. Joonistasin kogu süsteemi toimimise ka paberil ette ja kirjeldasin, milline tema poolt tehtud liigutus olema peaks, et traat tuleb tõmmata ikka natuke tagasi ja siis kenast auku panna. Andsin pintsetid kätte ja töö võis alata.

Meie käes võttis see protsess veidi rohkem aega kui kabinetis: küll libisesid pintsetid ära või ei julgenud Mihkel traati piisavalt tugevalt liigutada. Aga pärast mõningast proovimist see ikkagi õnnestus – polnudki midagi keerulist, ütles ta kommentaariks. Vaatasin peeglist tulemuse üle ja oligi kõik korras. Nüüd on tema ka pisut rohkem kursis sellega, mismoodi need asjad mul seal suus ikkagi käivad 🙂 Ja minul on hea meel, et ei pidanud oma ortodonti sellise väikese asjaga tülitama.

Suvi on nii mõnus aeg ja suvel peab naeratama!

Jalgrattta renoveerimine
Foto: T. Haljand

Blogist

Sildid

, ,

Olen seda blogi pidanud nüüdseks jaanuarikuust saati ehk siis pisut üle poole aasta. Mõnikord olen vaadanud siinset statistikat ja kasutanud muid feature’eid, mida WordPress pakub ja nii ma avastasin eile, et viimasel paaril kuul on selle loetavus tõusnud märgatavalt. Kas kevad-suvi on pannud inimesed samuti brekudele mõtlema? Igatahes on mul väga hea meel, et huvilised siia jõuavad ja ma tõesti väga loodan, et nii mõnigi lugeja leiab siit ehk ka endale vajalikku infot. Olen vaadanud, mis otsingusõnadega siia jõutakse ja tihti olen tundnud sellist äratundmisrõõmu, sest ajal, mil kaalusin breketite panemist, otsisin ise täpselt samamoodi 🙂

Aga mõtlesin, et teen selle postituse ja vastan ühele küsimusele, mida eriti palju guugeldatud on, aga millest mina pole sõnagi rääkinud.

Nimelt huvitab hirmus paljusid, kuidas siis ikkagi breketitega suudlemine on. Ma ausalt ei tulnud varem selle pealegi, et seda mainima peaks, aga tegelikult on see ju täiesti õigustatud küsimus. Ma võin nüüd rääkida küll ainult oma kogemustest ja nende põhjal kinnitada, et suudlemist ei sega breketid vähemalt minul küll kuidagi. Võib-olla on vahetult peale breketite kleepimist veidi teine tunne, aga sellega harjub kiiresti. Minu puhul pole ei alumine ega ka ülemine breketikaar kuskile ette jäänud ega kaaslasele haiget teinud. Tema sõnul ei ole samuti mingit erinevust, nii et muretsemiseks vast põhjust pole 🙂

Igaks juhuks vastan siia veel ära ühe küsimuse, mis mind ennast enne brekude panekut vaevas. Minu suurimaks hirmuks oli, et äkki segavad breketid jooksmist. Kuna ma ise tegelen valdavalt jooksmisega, siis saan rääkida ainult selle kohta. Minul breketid jooksmist ei sega, aga see sõltub vist suuresti ka sellest, kuidas keegi on harjunud jooksmise ajal hingama ja suud hoidma. Mina panin tähele, et minul jooksmise ajal hambakaared koos ei ole, seega ei saa ka ülemised hambad alumisi breketeid kuidagi mõjutada. Teiste spordialade kohta ei oska ma paraku midagi öelda, sest olen olnud selline üsna ühekülgne treenija kahjuks.

Aga raviprotsessist ka mõni sõna: tänaseks on mul alumised breketid olnud kaks nädalat ja hambad on veel hästi natuke tundlikud, samas olen tahket toitu ikka söönud juba umbes nädala. Oh, kuidas ma armastan head sööki, seega on selliste arengute üle väga hea meel 🙂

Ja nüüd mõned pildid kõigile neile, kes on siia blogisse jõudes märksõnadega Damon Clear  🙂Jalgrattta renoveerimine

Sellised nad on

Jalgrattta renoveerimine

Fotod: T. Haljand

Hambakõrgendus

Sildid

, , , ,

Ilmselt suure kiirustamise tõttu unustasin eile mainida, et breketid alumistele hammastele ei olnud neljapäeval ainuke lisandus mu suus. Ühele hambale (paremalt kuuendale) tehti peale ka pisike kõrgendus, et ma ise mõnda breketit lahti ei hammustaks. Nimelt käivad hambakaared praegu kokku niimoodi, et ilma kõrgenduseta hammustaks ma suure tõenäosusega vähemalt ühe breketi lahti ja selle vältimiseks “ehitatigi” see hammas pisut kõrgemaks. Visuaalselt tundub, et ehitusmaterjaliks oleks  nagu valguskõvastuva plommi materjal ja keelega katsudes on see nagu pisike künkakene või kühmukene hamba peal. Kuna praegu on hambad endiselt tundlikud ja midagi tahket ma närinud ei ole, siis ei oska anda täielikku hinnangut, kuivõrd ebamugavaks see kõrgendus osutub, aga karta on, et ega selline märgatav ebatasasus väga mugav olla saa. Samas tundub mulle, et breketikandjad harjuvad suuõõnes toimuvate muutustega üsna ruttu ja ega siin virisemiseks põhjust pole- kõik on ju helge eesmärgi nimel 🙂

Täna ennast ei eksponeeri ja panen hoopis ühe naljapildi

abilised

Breketid alakaarel

Sildid

, , , , ,

Eelneva ja selle postituse vahele on jäänud terve maailma aeg, aga eks juuni ongi selline kiire aeg. Kevadest saab vaikselt suvi (päris kohale pole see veel jõudnud, aga on päikeselisemad päevad veel ikka ees), minu tutvusringkonnas on see kõige tihedam sünnipäevaaeg, lisaks jaanipühad, ohtralt trenni ja sada muud asja. Hambad on mul kogu see aeg aga usinasti liikunud ja nüüd on jälle käes aeg, kui nad endast eriti tugevalt märku annavad.

Neljapäeval sai täis kolm ja pool kuud sellest ajast, mil mulle ülakaarele breketid kleebiti. Nüüd oli järg alakaare käes. Arsti juurde minnes teadsin juba mida oodata: jälle pandi suhu sikuti, mis üla-ja alahuule veidi eest ära tõmbas, et arstil mugavam manööverdada oleks. Jälle algas hammaste ettevalmistamine ja seejärel ükshaaval breketite kleepimine. Nagu eelnevalt arstiga kokku lepitud oli, siis said alla kõik breketid metallist. Seekord saime kogu protseduuri vähe rahulikumalt läbi teha, sest mäletatavasti olin eelmisel korral veel toibumas tarkusehamba eemaldamisest ja seetõttu püüdis arst minu säästmiseks veidi kiiremini asjaga ühele poole saada.

Toolist tõustes ja end peeglist vaadates tabas mind täpselt samasugune kerge šokk nagu esimeselgi korral. Täiesti ausalt, mulle tundus esmapilgul see breketirida nii inetu ja robustne. Ma olen oma alumistele hammastele alati vähem tähelepanu pööranud ja mõelnud, et ega naeratades keegi neid ju niikuiniii ei näe ja polegi oluline, milline see rida on. Aga nüüd, nähes, kui kõver see breketitraat on ja kui kitsas isegi breketitel endal esimesel kuuel hambal on, siis sain aru, et selle rea korrigeerimine on hädavajalik.

Esimesed tunnid olid väga harjumatud. Suus tundus nii vähe ruumi olevat ja mulle tundus, et terve mu nägu on üks suur breket, aga püüdsin mõelda lõpptulemuse peale ja hakkasin siis tasapisi harjuma. Ka keegi lähedastest pole öelnud, et see rida nüüd eriti silmatorkav on ehkki rääkides alumised hambad paljastuvad.

Hammaste tundlikkus jõudis kogu oma hiilguses pärale järgmisel hommikul. Olin valmis kõige hullemaks, sest lisaks vahetati ka ülakaarel traat ära, seega eeldasin, et esimesed päevad tulevad väga hullud, kuid minu õnneks ei ole ülemised hambad endast üldse eriti märku andnud või siis on alumiste hammaste valu selle lihtsalt varjutanud. Jah, alumised hambad on vähemalt mul ikka väga hellad ja reedel võtsin isegi ühe valuvaigisti. Söönud olen valdavalt kohupiimakreeme ja jogurteid, sest muu on vähemalt esimesel kolmel päeval liiga kõva olnud. Reedel sain süüa mõned küpsemad maasikad, aga õige pea osutusid ka need liiga suureks suutäieks ja pealegi jäid need tohutul alumistesse breketitesse kinni, nii et  loobusin.

Alumiste breketitega sain uuesti kasutusele võtta ka breketivaha. Seekord ei häirinud mitte traadiots, vaid esihammaste breketid, mis kippusid alahuulele valu tegema. Täna (pühapäeval) on see normaliseerunud. Mingisuguseid kergeid haavakesi tunnen põskedel ka, aga valu need ei tee.

Väga loodan, et hammaste tundlikkus nädalaga möödub. Praegu on turul saada nii palju head värsket kraami, kõike tahaks süüa!

Maksma läks neljapäevane visiit mulle koos püsikliendi 5-protsendilise soodustusega 656.26 eurot (10 Damon breketit, 4 kleebitavat tuubi, 14 hamba eeltöötlus, 2 Damon kaart). Enne ravi lõppu ja breketite eemaldamist vist enam nii suuri väljaminekuid ette näha pole 🙂

Aga breketitega mõlemal kaarel olen nüüd juba täiesti harjunud  ja jään põnevusega ootama, kuidas ja millal need hambad liikuma hakkavad 🙂

A et keegi luupainajatega magama ei läheks, siis panen ühe veidi kenama pildi ka. Naeratus breketitega kenasti näha 🙂
Image

Millisena Damon Clear breketid naeratades paistavad

Heihoo!

Kuna vahepeal pole olnud põhjust ortodondi külastamiseks, siis ei ole ka juba mõnda aega siia postitanud.  Tegelikult soovisin ma juba ammu lisada siia mõne pildi sellest, kuidas naeratus Damon Clear breketitega välja näeb. Noh, niimoodi loomulikus olekus, mitte spetsiaalselt peegli ees hammastest tehtud piltidelt. Häda oli selles, et kõik vahepeal tehtud pildid on tehtud kuidagi eemalt ja kaugelt pole keraamilisi breketid niikuinii näha.
Eile käisin aga ühel imetoredal sünnipäeval ja kuna meeleolu oli ülev, siis tegin ise mõned selfie’d (kuigi kuulsin, et kui selfie peal on veel keegi, siis selle nimi on juba “wewe”. Ja tegelt ei peaks 27-aasaselt selliseid asju üldse teadma) ja nendel on mu lai naeratus kenasti näha. Kuna pildid on tehtud mu madalama hinnaklassi telefoni eesmise kaameraga, siis ei ole kvaliteet jällegi midagi ülemäära kõrget, aga aimu saab.

Ma pole teiste pildilolijate nõusolekut piltide avaldamiseks küsinud, aga kuna nad on neil nii rõõmsad ja minu meelest on naeratavad inimesed alati imekaunid, siis ehk pole nad vastu 🙂

IMG_20140608_122349

20140607_215557

Pean mainima, et ehkki ma naeratasin fotodel laialt ka enne breketeid, siis väike ebamugavustunne oli sees ikkagi. Nüüd, breketeid kandes, seda tunnet väga ei ole. Jah, muidugi ma tean, et hambarida ei ole sirge ja korras, aga vähemalt tean ise ja näevad ka teised, et ma olen asja käsile võtnud ja tegelen sellega 🙂

Edusammud!

Sildid

, , ,

Homme saab kaks nädalat kaarevahetusest ja 10 nädalat breketite panekust ja nüüd ma võin küll südamerahuga öelda, et muutusi on ka visuaalselt näha. Olen varem juba maininud, et muutusi on olnud tunda pidevalt: küll ei käi ülemine ja alumine hambakaar kokku, siis on esihambad loksuma hakanud ja nihkunud jne. Samas oli aga pilt, mis peeglist vastu vaatas üsna samasugune, mis enne breketeid. Selliseid pisikesi muutusi ma loomulikult silmaga ei märganudki, aga tunne, et miski seal suuõõnes toimub, on olnud kogu aeg olemas.

Päev pärast seda, kui mul traatkaar ära vahetati jõudis kohale hammaste tundlikkus ja minu hinnangul oli see seekord tugevam ja ebamugavam. Hambad olid ikka väga hellad, aga see ju käib kogu protsessi juurde. Endamisi isegi mõtlesin, et ongi hea- on kohe tunda, et hammastele avaldatakse survet ja on aeg laisklemine lõpetada. Mõne päeva pärast vaatasin peeglist hoolikalt hambaid ja juba siis tundus, et see kõige viltusem hammas, mis reast täitsa väljas on olnud ja mis oli breketravi alustamise peapõhjus on hakanud trügima hambaritta. Korra mõtlesin, et äkki see on lihtsalt soovunelm ja palusin elukaaslasel samuti üle vaadata. Ta on mul selline uimasevõitu ja väga midagi aru ei saanud, aga olgu öeldud, et ta ei saanud ka alguses aru, miks mul breketravi üldse vaja on 🙂

Oma kahtlustele sain aga kinnituse õe kaudu, kes kipub sageli lausa ülemäära kriitiline olema. Igatahes leidis ta, et hammas on “peaaegu nagu normaalsel inimesel”. See oli tema viis öelda, et asi hakkab ilmet võtma. Polnud küll teab mis kompliment, aga minu meele tegi väga rõõmsaks. Olen tähele pannud, et naeran nüüd veel rohkem. Enne tundus traatkaar kuidagi inetult kõver olevat, aga ka see on nüüd sirgem ja naeratan enesekindlamalt. Jah, pikk tee on veel minna ja hammas ei ole kaugeltki korralikul reas, aga ta liigub!

Tõestuseks väike pildike:
Image

Järgmise korrani!

Esimene kaarevahetus

Sildid

, , , , , , ,

Eile seadsin sammud jälle ortodondi kabineti poole, et vahetada ära senine traatkaar oma breketitel. Näitasin arstile oma hambad ette ja sain kinnituse, et kõik kulgeb plaanipäraselt. Ta täheldas, et probleemsed hambad on tulnud veidi allapoole ning hakkavad paika nihkuma. Ka see, et mu kaks esihammast (mis enne olid sirged) veidi oma asendit muutnud on, pidi olema täiesti normaalne, sest surve ja teiste hammaste liikumise tõttu saab mõjutatud terve hambakaar.

Traadivahetuse protseduur ise oli väga kiire ja lihtne. Lihtsalt võeti vana traat välja ja pandi uus ning tugevam asemele. Kokku võttis visiit aega isegi vähem kui 10 minutit. Kasutasin ka võimalust ja küsisin mõned mind vaevanud küsimused ära. Esiteks sain loa eemaldada alumised tarkusehambad sügisel. Arst sai väga hästi aru, et minu puhul on operatsioonist paranemine pikk ja ebamugav protsess, aga suve tahaks ju ometi nautida. No ja loomulikult ei taha ma jätta jooksutreeningutesse pausi, sest Tallinna maratonini on jäänud ainult pisut rohkem kui neli kuud. Kuhu see aeg niimoodi kaob?

Paika panime ka alumisele kaarele breketite paigaldamise aja – see on täpselt kuue nädala pärast neljapäeval. Kuupäev on siis 26. juuni ehk üsna kohe pärast jaanipäeva. Rääkisime veel üle, et alakaarele tulevad tavalised breketid, mis sobivadki alakaarele paremini. Ma olen ortodondiga nõus selles osas, et alumised hambad on (vähemalt mul) üsna pisikesed, mistõttu mõjuks keraamilised breketid neil üsna robustselt. Ka üks tore blogilugeja on maininud, et tavalised metallbreketid on märksa madalamad ja on võrreldes kõrgete keraamilistega nagu õrn pärlirida.

Palusin ka anda hinnangu oma suuhügieenile ja sain positiivse vastukaja. Miks ma sellest hügieenist nii palju räägin? Aga sellepärast, et absoluutselt kõik artiklid, brošüürid, raamatud ja muud allikad, kus breketitest räägitakse, rõhutavad perfektse suuhügieeni olulisust ja pidevalt selliseid meeldetuletusi saades, hakkan paratamatult mõtlema, et ehk ei tee ma piisavalt, ühesõnaga muutun pisut paranoiliseks. Jah, ma pesen oma hambaid hommikul ja õhtul äärmiselt hoolikalt, samuti üritan pesta ka pärast söögikordasid. Õhtul lisaks niiditan ja puhastan pisikese harjakesega veel eraldi brekude ümbruse ja loputan suuveega, aga pean tunnistama, et iga kord pärast söögikorda ei ole hambapesu võimalik. Ma küll loputan suu siis puhtaks, aga võrdväärne pesuga see ei ole. Samuti jäi mul vahepeal vahele nädal niiditamist, sest pärast tarkusehamba eemaldamist ei saanud suud lihtsalt piisaval määral avada. No ja siis olid jälle süümekad. Need on pisiasjad, aga ma tõesti tahan teha kõik endast oleneva, et breketravi õnnestuks. Olen veendunud, et ravi õnnestumine ei sõltu ainult heast ortodondist ja paksust rahakotist, vaid minu ja ortodondi toimivast koostööst.

Aga nüüd veidi eilse visiidi tulemusest. Kuna seekord teadsin, mis mind pärast visiiti ees ootab, lubasin endale pärast visiiti just selliseid sööke, mille puhul teadsin, et järgneva nädala jooksul on nende söömine raskendatud. Nimelt jõuab mulle paljuräägitud hammaste tundlikkus kohale järgmisel päeval ja täpselt nii juhtuski. Täna hommikul enam oma harjumuspärast hommikusööki nautida ei saanud ja valisin veidi pehmema toidu.
Ja veel-hammaste niiditamine on suurepärane viis saada järjekordne kinnitus, et hammastega toimuvad muutused. Mõnede hammaste puhul on mul praeguseks hetkeks isegi raske niiti vahele saada, samas on mõned hambavahed, mille puhul läheb niit vahele eriti lihtsalt ehkki veel nädal tagasi ei läinud. Viimane lause on jube kohmakas ja halvasti sõnastatud, aga mõte on selles, et hambavahede laiused muutuvad pidevalt. Silmaga seda ei näe, aga peene hambaniidi puhul saab väga hästi aru.

Ja viimasena rahast. Eilne visiit läks mulle maksma 33,25 eurot (see on koos soodustusega, tavahind oli 35 eurot).
Image
Minu kaasaskantav hambapesu-komplekt. 20-sendine komplekti ei kuulu, see on pildil lihtsalt võrdluseks.

Peaaegu seitse nädalat breketitega

Sildid

, , ,

Õues on nii ilusad ilmad ja kevadega on tegemisi tulnud terve hulk juurde, nii jõuangi alles nüüd siia, et jutustada möödunud nädalatest.

Viimane kord, kui siia kirjutasin olin just tulnud teiselt operatsioonilt ja nii hea on öelda, et sel korral läks paranemine hoopis paremini. Põletikku ei tulnud ja üsna uljalt sain juba samal nädalal selle suupoolega süüa. Vahepeal tundsin küll, et hingeõhk ei ole väga värske, aga see läks ka ajaga mööda.

Visuaalsel vaatlusel ei ole hambareaas muutust märgata, aga päris ausalt võin öelda, et ise olen muutusi suus küll tundnud ja tajunud ja ma enam isegi ei kahtlusta, et see pelgalt platseebo võiks olla. Seda, et hambad “lahtised” tunduvad olen vist juba maininud ja see on jätkunud siiani. Kummaline muutus on toimund kahe esimese lõikehambaga, neist üks ulatub umbes pool millimeetrit teisest allapoole ja on õige pisut ka teisest eespool. Varem seda ei olnud ja ka praegu on seda teistel inimestel pea võimatu märgata, aga ise tajun seda väga hästi. Samuti tundub mulle, et see probleemne kõrgemal asuv silmahammas on veidi hakanud allapoole tulema, kuid see võib küll lihtsalt mulle tunduda nii.

Välja näeb mu hambarida praegu selline:
Image
Image
Oeh, kuidas küll tahaks, et see kõige probleemsem hammas ka mingit märki liikumisest näitaks 🙂

Mõned päevad ostsin endale apteegist pisikese sprei-pudelikese hingeõhuvärskendajaga. Ma poleks ausalt arvanud, et ma iial midagi sellist ostan, aga kohati ikkagi tekib mure, kas suheldes on mu hingeõhk ikka värske ja kuna see pudel on nii pisike ja lihtne ka pisikese kotiga kaasa võtta, siis mõtlesin, et miks mitte. Maitse on sellel tõesti värske ja mõnus piparmündine. Ma kindlasti unustan vahepeal ära, et see jubin mul kotis on, aga ehk saab isegi harjumuseks 🙂
Image
Selline pisike pudelike, 6,25 ml. Maksis alla kolme euro.

Järgmise nädala neljapäeval saab breketite panekust ülareale täpselt kaheksa nädalat ja sel puhul lähen külastan ortodonti. Siis ehk kuulen ka tema hinnangut praeguse seisu ja edasise tegevuskava kohta. Ilmselt ei jää tulemata ka järjekordne periood tundlike hammastega 🙂

Tarkusehamba eemaldamine vol 2

Sildid

, ,

Käisin täna jälle hambaarstitoolis pikutamas. Eemaldamisele läks ülemine parempoolne tarkusehammas. Eelmist kogemust arvestades ei hakanud ma mingisuguseid mõtteid ja ootusi endale pähe tekitama, lootsin vaid, et midagi väga ekstreemset ei juhtu.

Hea oli jälle minna oma “kodukliinikusse” Judenti, päris ausalt kohe. Nii mõnus tuttav tunne. Enne asja kallale asumist rääkisin kirurgile oma eelmisest kogemusest: 22-tunnisest verejooksust, põletikust, valust, ebameeldivast vedelikust jne. Samal ajal vaatasin arvutiekraanilt oma panoraamröntgenit ja nägin, et seekord on hammas tõesti veel kõrgemal. Mis seal ikka, tuleb ära kannatada.

Tehti tuimestus ja asuti asja kallale. Kõik käis üsna samamoodi nagu eelmiselgi korral ehk siis palju ragistamist ja sikutamist. Mulle väga meeldis, et kirurg SUHTLES minuga terve see aeg. Loomulikult ei arendanud ta minuga mingit vestlust seal, aga ta seletas ja põhjendas igat oma liigutust, samal ajal mind rahustades ja pidevalt kontrollides, kas minuga on ikka kõik korras. Nagu eelmiselgi korral ei olnud tunda ei igemesse sisselõiget ega ka seda hetke, kui see hammas lõpuks välja tuli, aga see ragin on ikkagi päris jube. Arst mainis, et luu on mul tugev ja jõu kasutamisest ja surumisest ei pääse kuidagi. Ja ilmselt tänu breketitele, mis hammastele omakorda survet avaldavad, oli mul vahepeal tunne, et koos selle tarkusehambaga tulevad ära kõik mu ülakaare hambad. See tunne pidi normaalne olema.

Mulle tundus, et õmblusi tehti seekord rohkem ja kohe pärast toolist tõusmist nägin, et ka paistetus on üsna korralik. Kuna eelmine kord näitas, et põletikuoht on reaalne, siis olen uuesti antibiootikumide peal ja veel ühe valu- ja põletikuvastase ravimi peal.

Õnneks oli tänane päev mul vaba, nii et koju jõudes võtsin külmakoti, veeklaasi, oma ravimid ja arvuti ja kobisin voodisse. Võrreldes eelmise korraga on seekord paranemisel üks hea ja üks halb erinevus: halb on see, et valuvaigisteid olen võtnud rohkem kui peaks, aga valu on olnud järsk ja tugev; hea uudis on aga see, et verejooks jäi pidama paari tunni möödudes, nii nagu see peakski ehk siis tõenäoliselt seekord verehüüve ikkagi tekib. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud 🙂 Suunurk on jälle katki.

Igatahes puhkan ja proovin teha kõik endast oleneva, et paranemine läheks hästi.

Alumiste hammaste kohta sain aga jällegi halva uudise. Nimelt on need hambad seal igemes päris halvas asendis (umbes nagu sellel pildil) ja lisaks veel haraliste ja kõverate juurtega, nii et nende operatsioonid tulevad keerulisemad.

Image

Kirurgi sõnul tuleb need enne osadeks puurida ja siis välja võtta. Ehkki mul on aeg nende eemaldamiseks kirja pandud, siis kaalun selle edasilükkamist. Kui ortodont vähegi sellega nõus on, siis ehk on võimalik alumised eemaldada sügisel. Sügis oleks minu jaoks hea aeg, sest treenin praegu Tallinna maratoniks, milleni on jäänud umbes viis ja pool kuud ja pikemaid paranemis- ja seega puhkuseperioode ei saa endale väga lubada. Samuti tunnen, et tahaks vahelduseks enda suhu olukorda, kus miski ei valuta ja häiri.
Eks ma mõtlen ja konsulteerin ja annan siis teada.

Ja hea uudis oli ka seekordne rahaline väljaminek. Arve tuli kokku täpselt 100 eurot, mis ei ole küll  väike summa, aga tervelt 78 euro võrra vähem kui eelmisel korral.

Hammast mulle seekord kaasavõtmiseks ei pakutud ja ma ei hakanud küsima ka, sest mälestusesemeks oleks see liiga kummaline. Eelminegi jäi mulle pidevalt igale poole ette ja lõpuks viskasin selle ära.

Aga kuna tarkusehambahuumor mind endiselt võlub, siis panen ühe pildi niisama 🙂

Image