Sildid

, , , ,

Oeh, ma vaatan, et alustasin selle postituse kirjutamist mõned päevad pärast 20. märtsi, kuid mingil põhjusel ei jõudnud postitamiseni. Põhjusek soli vist see, et mul ei olnud panna ühtegi uuemat pilti ja ega ma ka nüüd paremas seisus ole, aga tahaks selle ikkagi ära teha. Viimane visiit ortodondi juurde oli mul niisiis 20. märtsil ja järgnev jutt ongi kirja pandud mõned päevad pärast seda.

Mõned päevad tagasi käisin järjekordsel visiidil ortodondi juures. Viimased 3 visiiti on mul olnud paarikuuste vahedega, nii et ma kuidagi tunnen, et kui varem mõtlesin päeva jooksul brekude peale üsna tihti, siis nüüd on need muutunud kuidagi …kaugemaks?

Igatahes oli mul väga hea meel möödunud reedel jälle Maxillasse sisse astuda ja nagu jaanauris ka mulle juba öeldi, oli kliinikus “minu” ortodont tagasi. Ma pole iial kohanud teist nii südamlikku arsti, kes naastes oma patsiente kallistab ja kelle rõõm taaskohtumiste üle nii siiras on. Tuju oli kuni õhtuni hea!

MInu hammaste praeguse asendi ja vahepealse progressiga jäädi väga rahule ja kiideti, et avanev pilt on väga hea. Taaskord vahetati alakaarel traatkaar teraskaare vastu ning üleval pingutati olemasolevat ja vahetati kummikett. Sama protseduur, mis on viimasel paaril korralgi olnud. Jätkan ka elastikute kandmist, et saada keskjoon kohakuti, kuigi ka ise näen visuaalselt, et selles suunas on tore liikumine toimunud.

Ravi edasise käigu kohta sain teada, et ilmselt päris septembris veel brekusid ära ei saa, kuid päris kindlasti selle aastanumbri sees. Hinnanguliselt jääb mul viis visiiti veel, millest järgmine on maikuus ning viimased pidid olema lühema vahega. Viis visiiti tundub iseenesest nii vähe, aga samas kui vahed visiitide vahel on suhteliselt pikad, siis aega kulub ikka. Põgusalt mainisime ka võimalust pärast breketite eemaldamist ja hammaste pisikest “taastumist” läbida valgenduskuur, aga eks see tuleb päevakorda kunagi sügisel 🙂

Muud olulist praegu polegi. Mul oli kindel plaan lasta nädalavahetusel endast hunnik naeratavaid pilte teha, kuid kui ilusad päikeselised ilmad ära kadusid ja tuul ning sadu asemele tegid, siis kadus see mõte kuhugi kaugele ära. See omakorda tähendab, et mul pole jälle illustatsiooniks head pilti panna.

Nüüd jätkan aprillikuu muljetega. Ehkki hammaste tundlikkus kadus sel korral suhteliselt kiiresti, siis paar asja teevad mulle ikka häda. Alumine traatkaar on paari viimase öö jooksul kuidagi hõõrunud põse sisse korraliku… vao ja see teeb natuke valu. Mitte midagi hirmsat ei ole ja mingit lahtist haava ka mitte, aga ära hõõrunud on küll. Ma praegu isegi ei kujuta ette, kas vahast oleks siin abi… selle paigutamine oleks juba natuke keeruline.

Lisaks ei ole ma oma toitumist ja sööki jälginud selle pilguga, et kuidas see mu kummiketile mõjuda võib. Tulemuseks on see, et vähem kui kuu ajaga on kett värvunud kollakaks ja minu jaoks muudab see natuke üldmulje hammastest ka kollakamaks. Muid muresid praegu justkui polekski. Las brekud teevad oma tööd ja mina ootan kannatlikult 🙂

Hindadest ka, tšekki mul praegu küll käepärast ei ole, kuid minu meelest läks maksma midagi 72 euro kanti-seal sees siis alakaarel traadivahetus, ülakaarel aktiveerimine ja lisaks kummisikutid (ahjaa, neid olen ma hakanud täiesti ootamatult kuidagi unustama, jälle miski, mida ma seletada väga ei oska 🙂