Sildid

, , , , ,

Eelneva ja selle postituse vahele on jäänud terve maailma aeg, aga eks juuni ongi selline kiire aeg. Kevadest saab vaikselt suvi (päris kohale pole see veel jõudnud, aga on päikeselisemad päevad veel ikka ees), minu tutvusringkonnas on see kõige tihedam sünnipäevaaeg, lisaks jaanipühad, ohtralt trenni ja sada muud asja. Hambad on mul kogu see aeg aga usinasti liikunud ja nüüd on jälle käes aeg, kui nad endast eriti tugevalt märku annavad.

Neljapäeval sai täis kolm ja pool kuud sellest ajast, mil mulle ülakaarele breketid kleebiti. Nüüd oli järg alakaare käes. Arsti juurde minnes teadsin juba mida oodata: jälle pandi suhu sikuti, mis üla-ja alahuule veidi eest ära tõmbas, et arstil mugavam manööverdada oleks. Jälle algas hammaste ettevalmistamine ja seejärel ükshaaval breketite kleepimine. Nagu eelnevalt arstiga kokku lepitud oli, siis said alla kõik breketid metallist. Seekord saime kogu protseduuri vähe rahulikumalt läbi teha, sest mäletatavasti olin eelmisel korral veel toibumas tarkusehamba eemaldamisest ja seetõttu püüdis arst minu säästmiseks veidi kiiremini asjaga ühele poole saada.

Toolist tõustes ja end peeglist vaadates tabas mind täpselt samasugune kerge šokk nagu esimeselgi korral. Täiesti ausalt, mulle tundus esmapilgul see breketirida nii inetu ja robustne. Ma olen oma alumistele hammastele alati vähem tähelepanu pööranud ja mõelnud, et ega naeratades keegi neid ju niikuiniii ei näe ja polegi oluline, milline see rida on. Aga nüüd, nähes, kui kõver see breketitraat on ja kui kitsas isegi breketitel endal esimesel kuuel hambal on, siis sain aru, et selle rea korrigeerimine on hädavajalik.

Esimesed tunnid olid väga harjumatud. Suus tundus nii vähe ruumi olevat ja mulle tundus, et terve mu nägu on üks suur breket, aga püüdsin mõelda lõpptulemuse peale ja hakkasin siis tasapisi harjuma. Ka keegi lähedastest pole öelnud, et see rida nüüd eriti silmatorkav on ehkki rääkides alumised hambad paljastuvad.

Hammaste tundlikkus jõudis kogu oma hiilguses pärale järgmisel hommikul. Olin valmis kõige hullemaks, sest lisaks vahetati ka ülakaarel traat ära, seega eeldasin, et esimesed päevad tulevad väga hullud, kuid minu õnneks ei ole ülemised hambad endast üldse eriti märku andnud või siis on alumiste hammaste valu selle lihtsalt varjutanud. Jah, alumised hambad on vähemalt mul ikka väga hellad ja reedel võtsin isegi ühe valuvaigisti. Söönud olen valdavalt kohupiimakreeme ja jogurteid, sest muu on vähemalt esimesel kolmel päeval liiga kõva olnud. Reedel sain süüa mõned küpsemad maasikad, aga õige pea osutusid ka need liiga suureks suutäieks ja pealegi jäid need tohutul alumistesse breketitesse kinni, nii et  loobusin.

Alumiste breketitega sain uuesti kasutusele võtta ka breketivaha. Seekord ei häirinud mitte traadiots, vaid esihammaste breketid, mis kippusid alahuulele valu tegema. Täna (pühapäeval) on see normaliseerunud. Mingisuguseid kergeid haavakesi tunnen põskedel ka, aga valu need ei tee.

Väga loodan, et hammaste tundlikkus nädalaga möödub. Praegu on turul saada nii palju head värsket kraami, kõike tahaks süüa!

Maksma läks neljapäevane visiit mulle koos püsikliendi 5-protsendilise soodustusega 656.26 eurot (10 Damon breketit, 4 kleebitavat tuubi, 14 hamba eeltöötlus, 2 Damon kaart). Enne ravi lõppu ja breketite eemaldamist vist enam nii suuri väljaminekuid ette näha pole 🙂

Aga breketitega mõlemal kaarel olen nüüd juba täiesti harjunud  ja jään põnevusega ootama, kuidas ja millal need hambad liikuma hakkavad 🙂

A et keegi luupainajatega magama ei läheks, siis panen ühe veidi kenama pildi ka. Naeratus breketitega kenasti näha 🙂
Image