Sildid

, ,

Terve eilse õhtu ja tänase hommikupooliku mõtlesin oma peas, et kuidas ma ometi saan minna uuele operatsioonile, kui ma ennast veel nädal pärast eelmist hambaeemaldust nii kehvasti tunnen. Mul on vist hirmus karmavõlg mingist vanast ajast, sest tundub, et ükski lõikus ei möödu komplikatsioonideta.

Eelmisel nädalal pärast operatsiooni proovisin teha kõik endast oleneva, et haav hästi paraneks: hoidsin peal marlitampooni, põse vastas jääkotti, õhtul loputasin suud nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega (päriselt ei loputanud, vaid hoidsin lahust suus ja siis lasin välja joosta), sõin pehmet ja jahedat toitu, pesin vääääga ettevaatlikult hambaid ja öösel toetasin padjale teise põse. Und mul sel esimesel ööl ei tulnudki korralikult, sest hakkasin muretsema. Muret põhjustas tõsiasi, et veri ei hüübinud. Kui ma igalt poolt olin lugenud, et 2-3 tunni jooksul peaks veri kinni jääma, siis minul tuli haavast verd veel järgmisel hommikulgi. Mitte tugevalt, aga piisavalt, et sülg punaseks värvuks ja pidev rauamaitse suus oleks. Läksin ikkagi hommikul tööle. Mingil ajal jäi verejooks järele ja olemine oli täitsa hea. Kolmapäev möödus seega hästi ja õhtul sain ka veel sõpradega kokku. Neljapäev oli ka veel päris hea. Haav andis muidugi tunda, kui laiemalt naeratada, aga mitte midagi väga hullu. Valuvaigisteid võtsin ka ainult 1-2 päevas.

Halvemaks läks asi reedel. Valutama ei hakanud mitte haav, vaid enam-vähem poolt ülemist hambakaart. Ma ei saanudki aru, kust see valu algas ja lõppes. Valuvaigisti leevendas küll tõhusalt, aga murelikumaks tegi see mind küll. Lisaks tundsin, et haavast on hakanud tulema mingisugust halvalõhnalist ja soolaka maitsega vedelikku. Nädalavahetuseks otsustasin jääda koju ja mitte kuskile minna. Seda üsna rõlget vedelikku aina tuli ja kõige tipuks sülitasin suud loputades lõpuks välja hunniku hallikas-valkjaid tükke, mis eriti ebameeldivalt lõhnasid. Ahjaa, katkikistud huulele tuli ka suur ohatis, mis praeguseks katab umbes poolt alahuult.

Uurisin, kas võib olla, et haav on läinud põletikuliseks. See halb lõhn oli üks tunnus küll, kuid kuna mul palavikku ja mittemingisugust paistetust ei olnud, siis lootsin ikka veel, et ehk lihtsalt paraneb veidi raskendatult.

Täna läksin siis kliinikusse, et teine hammas välja tõmmata, kuigi teadsin, et see oleks juba ilmselt liialt traumeeriv. Kirurg eemaldas mu esimeselt haavalt õmblused, vaatas selle üle ja tõdes, et haav oli nii sügav, et verehüüvet ei tekkinudki. Edasi tuli sisse juba põletik ja need valkjad tükid olid samuti põletikust. Koos otsustasime, et teise hamba eemaldamine oleks juba liiga suur risk ning lükkasime selle edasi, kuni põletik on välja ravitud ja haav paranenud. Konsulteerisime ka ortodondiga ja jõudsime järeldusele, et neljapäeval saab siiski breketid peale panna. Tarkusehamba saab eemaldada ka breketitega. Kuna mul niikuinii oli juba alumiste hammaste eemaldamiseks oma tavakliinikusse ajad kirja pandud, siis võin öelda, et järgmine hambaeemaldus leiab aset 3. aprillil. Mul on nii tohutu kergendustunne praegu sees, sest tean, et täna sai langetatud õige otsus. Nüüd võtan rõõmsalt antibiootikume ja ootan haava paranemist. Neljapäeval lähen ortodondi juurde 🙂

Panen mõned pildid, mis nädalavahetusel tuju paremaks tegid
Image

Image

Image

Hea sõber Jaanus, mina ja kõverikud augustis Tour d’ÖÖl.
Image

Neljapäevani 🙂